Sorokin viis Stalini Hruštšoviga sängi
“Mind on lapsest peale tõmmanud vägivald. See lummas mind ja äratas vastakaid tundeid: jälestusest hüpnootilise erutuseni. Mäletan, kui olin üheksane, sõitsime isaga esmakordselt Krimmi, üürisime seal armsa majakese koos virsikuaiaga. Läksin aeda, võtsin virsiku, lõin sellesse hambad sisse ja kuulasin mingeid aia tagant kostvaid veidraid hääli. Hammustasin virsikut, aga plangu taga – sain sellest hiljem aru – peksis naabrimees oma äia. Vanamees nuttis ja ma mõistsin, et teda pekstakse regulaarselt, sest ta küsis: “Miks sa mind peksad kogu aeg?” – Naaber aga vastas “Peksan, sest tahan.” See oligi esimene mälestus Krimmist – virsik, hoobid ja ägamine. Vägivald on mind alati huvitanud. Kuid see ei tähenda, et ma olen sadist – ilmselt vastupidi, masohhist.”
Nii arutleb ühes oma intervjuus vene kirjanik Vladimir Sorokin (47), kelle romaani “Sinine pekk” ümber on sel suvel Venemaal puhkenud skandaal. Sest selle romaanigi on kirjutanud too poisike, kes kirjanikus edasi elab. Kes istub edasi oma Krimmi suvila trepil, hammustab isukalt virsikut ja kuulab huviga võikaid plangutaguseid hääli. Ja kelle fantaasiailm loob aina uusi ja jälgimaid kujutluspilte sellest, mis plangu taga toimuda võiks.
“Sinise peki” algus on kaunis läbimatu. Jutt käib läbisegi vene, hiina, inglise ja prantsuse segakeeles. Tegevus algab Siberis 21. sajandi esimesel poolel. Rangelt salajases laboratooriumis töötavad teadlased koletusliku eksperimendi kallal – aretavad sinist pekki. See igavese energia allikas on haruldane aine, mida eritavad kuulsate vene kirjanike kloonid erilises unelaadses seisundis, mis järgneb pärast script-protsessi lõppu (raamatus on ka tekstid, mida kirjutavad kloonid Dostojevski-2, Tšehhov-3, Nabokov-7 jne.).
Siis satub pekk jõhkra verevalamise tulemusel Siberi ususekti kätte, sealt aga toimetatakse aja- ja ruumitrikkide abil minevikku 1950. aastate Moskvasse.
Romaani poolulmelisest tulevikust tuleneb ka poolulmeline minevik. See on karnevalilik ja moraalselt laostunud kitši-maailm, kus riiki juhib ilus noor julmur Jossif Stalin, kelle armuke on ahvitaoline krahv Nikita Hruštšov. Anna Ahmatovast on saanud kole haisev vanaeit, kes sünnitab väikese musta muna, mille sööb ära tulevane nobelist Josef Brodsky. Ja pekk? Selle veab Stalin oma sõbrale ja liitlasele Hitlerile, kes elab mõnusasti Berliini punkris SS-lastest ihukaitsjate valve all.
##Sorokin mängib osavalt vene kirjanduse kultuse ja poliitiliste klišeedega. See mäng serveeritakse mõne seksistseeni ja ohtra vägivalla kastmes.
Kui raamat 1999. aastal ilmus, järgnes sellele tormiline vastuvõtt Venemaal. Oli neid, kes pidasid seda maitsetuks jamaks ja neid, kes nimetasid sajandi šedöövriks. Ometi ei väljunud poleemika kirjandusliku diskursuse raamest.
Nüüd on aga Putini partei noorteorganisatsioon “Koosminejad” (Iduštšije vmeste) avastanud, et “Sinine pekk” sisaldab – oo õudust! pornograafiat. Pöörduti kohtusse. Samuti toimus juuni lõpus demonstratsioon Suure Teatri ees platsil, kus Sorokini teoseid rebiti, rikuti ja visati suurde peldikupotti. Kirjanduse puhtuse eest võitlejaid jälgis naeratav Putin – noorte särkidel tuhatkordses paljunduses.
Sorokin pole ainuke, kelle pihta oli suunatud noorputinlaste löögirusikas. Probleem on veel mitmes vene post-kirjanikus: Viktor Jerofejevis ja Viktor Pelevinis. See on karm kamp, kellest osa 1980-ndatel põranda all tegutses ja 1990-ndatel sealt välja ronis. Loomulikult vastandavad nad end eelnevatele põlvkondadele. Ja selles vastanduses vohab “pornograafia, kombelõtvus, küünilisus ja meie kultuuri au teotamine” – nagu väidavad noorputinlased.
Poleemika Venemaal on praegu terav ja slaavilikult kirglik. Käib mitu kohtuprotsessi, kus nimetud eksperdid jagavad hinnanguid: on porno või pole? On neid, kes astuvad välja sõnavabaduse kaitseks. On ka kirjanduse puhtuse eest võitlejaid. Ja muidugi neid, kes küüniliselt arvavad: mitte miski ei toida geeniust paremini kui üks väike skandaal.
“Sinise peki” müüginumbrid on kampaania käigus kasvanud neli korda. Ega need enne skandaaligi eriti väikesed polnud – “Sinise peki” uustrükk ronis müügiedetabelite tippu juba kevadel. Seega on kogu üritus käsiteldav tohutu reklaamikampaaniana. Isegi kui Sorokin kaotajaks jääb, ootab teda ja kirjastust Ad Marginem rahatrahv 500 000-800 000 rubla ulatuses. Seadus näeb ette ka kuni kaheaastase vanglakaristuse, aga asjade sellist käiku ei võta keegi tõsiselt.
Arvestamata ei saa jätta juhtunu poliitilist aspekti. President Putin distantseerus küll avalikult toimuvast. See-eest on teada antud, et Putini-aegne reiim suhtub sajandilõpu vene kultuuri suurema valvsusega kui Jeltsini-aegne kombelõtv valitsus. Asja jälgitakse.
“Eesti noorpoliitika on hall,” kirjutas Vaapo Vaher Sirbis meie noorterühmitustest. Tõsi, ent veel selgem on seik, et eesti kirjanduses on vähe tekste, kus seks ja vägivald vohaks sellise teatraalse vabadusega nagu Sorokinil. Sven Kivisildnik solvas küll kunagi mõne kirjaniku meelest ENSV Kirjanike Liitu ja Peeter Sauter kirjutas Raul Meeli palvel Eesti lipu roppusi täis. Ent vaidlusaluse teksti analoogi eesti kirjandusest ei leia. Arenguruumi jagub seega küllaga.
