Sotsiaalne võimekus ja väärtuskasvatus


Siirdeajal väärtusi ja sidusust kaotanud ühiskonnas on alusharidusel (lasteaedadel) ja põhikoolil eriti oluline roll, määramaks seda, kui turvaline, hooliv, salliv ja koostöövalmis on meie ühiskond 10, 20 ja 50 aasta pärast, leiab Halliki Harro-Loit.



Tõenäoliselt on raske kahelda väites, et jätkusuutlikus ja turvalises ühiskonnas on ausus, hoolivus, sallivus ja koostöövalmidus vajalikud väärtused ja hoiakud. Võtmeküsimus on, kuidas saavutada see, et need hoiakutena ühiskonnas domineeriksid. Praktiliselt toimiva väärtuskasvatuse eelduseks on sotsiaalse võimekuse (kommunikatiivsed oskused, isikutevahelised oskused, eneseanalüüs jpm) teadlik arendamine ning käitumismudelid, milles nimetatud väärtused ja hoiakud on kriitilise massi jaoks enesestmõistetavad.

Kujutlegem situatsiooni, kus tavalise kooli vahetunni ajal peksab poiss V tüdrukut. Koolivend T raputab vägivallatsejat. Situatsiooni jälgiv poistekamp lennutab teravaid märkusi ja kohale saabunud õpetaja M osutab kõige kõvahäälsema irvitaja poole: “Nii, sinuga läheme nüüd direktori juurde.” Süütuse presumptsiooni rikkumine? Võimu kuritarvitamine õpetaja poolt? Jah. Tuleb aga ka küsida, kas õpetaja X oskaks üldse küsida nii, et ta saaks sündmuste ahela kohta adekvaatset informatsiooni? On suur vahe, kas ta esitab eeldust sisaldava küsimuse: “Kes raputas V-d nii, et tal praegu pea valutab?” või küsib igalt pealtnägijalt: “Mida sina sellest olukorrast tead? Mida sa ise nägid ja kuulsid? Mida tegid, kus seisid?” Olulisim on aga, et õpetaja M peaks oskama oma küsitlemistaktikat kriitiliselt analüüsida. Peaks suutma ka tunnistada, et tal võib jääda vajaka pädevust esitada küsimusi viisil, mis võimaldaks tal olla erapooletu kohtumõistja.

Nii kommunikatiivne kompetents kui ka kriitilise eneseanalüüsi oskus on sotsiaalse võimekuse komponendid. Nende puudumine seab meid küsimuse ette: kuivõrd me saame õpetaja M-i käitumist nimetada ebamoraalseks, kui ta on enda meelest käitunud eetiliselt, kaitstes V-d kui vägivalla ohvrit?

Veelgi enam: kas me saame üheselt hinnata õpetaja käitumist ebamoraalseks, kui selle kooli organisatsioonikultuuris ongi õpetaja roll valdavalt karistuste jagamine ja konfliktsituatsioonide lahendamist ei käsitleta õppeprotsessi osana? Kui süütuse presumptsiooni suhtutakse kui teoreetilisse kontseptsiooni, millest räägitakse ühiskonnaõpetuse tunnis?

Olles analüüsinud sadu konfliktsituatsioone, milles erinevaid professionaalseid rolle täitvatele inimestele on esitatud süüdistus ebaeetilises käitumises, olen kogenud, et suur osa selliseid kaasusi n-ö ei kvalifitseeru päris ebamoraalseks käitumiseks, sest inimestel puuduvad sotsiaalsed ja enesekohased oskused, mis võimaldaksid olukorda adekvaatselt hinnata. Nad on konfliktsituatsiooni (oma teo) tagajärgede üle hämmeldunud ja siiralt kurvad, sageli kaitseseisundis – mis aga ometi ei vabanda tehtud kahju.

Valisin koolinäite teadlikult, sest julgen väita, et üks Eesti poliitika suuremaid tegematajätmisi on haridussüsteemi rolli alahindamine sotsiaalsete võimete arendajana.

Alusharidusel eriline roll

Suur osa hoiakuid ja väärtusi kujuneb lapsepõlves. Siirdeajal väärtusi ja sidusust kaotanud ühiskonnas on alusharidusel (lasteaedadel) ja põhikoolil eriti oluline roll, määramaks seda, kui turvaline, hooliv, salliv ja koostöövalmis on meie ühiskond 10, 20 ja 50 aasta pärast.

Lapsi ei saa aga õpetada sallivaks ja koostöövõimeliseks teoreetiliselt. Diskrimineerimist käsitlev õpikupeatükk, mille lugemisele järgneb klassis arutelu, miks on paha mõne rahvuse esindaja kohta halvasti öelda, ei ole see väärtuskasvatus, mille tulemusena lapsed lõpetavad näiteks ülekaalulise lapse narrimise.

Lapsevanem, kes oskab tähele panna, võib tõe-näoliselt kogeda, et (lasteaia)laps, kellega rääkides kasvatajad (ja vanemad) häält ei tõsta, ei püüa kellestki üle karjuda. Kui kasvatajal on aega ja pädevust mudilast aktiivselt kuulata, omandab laps nii kuulamisoskuse kui ka hoiaku, et teise inimese kuulamine on oluline ja iseenesestmõistetav. Kui näiteks koolikeskkond võimaldab erivajadustega lapsele vajalikku toetust ja abi, siis on loodud õpilaskonna jaoks mudel, milles individuaalne eripära ja abistamine on norm. Abistamine aga eeldab ühe olulise sotsiaalse oskuse – tundlikkus kaaslaste tunnete ja vajaduste suhtes – arendamist.

Loe veel

Sotsiaalsete võimete arendamine haridussüteemi kaudu saab olla efektiivne vaid siis, kui selle vajalikkus on poliitiliselt kokku lepitud. Keerukus seisneb selles, et nagu paljud investeeringud tulevikku, on selline otsustus elitaarne. Kampaania “Ära löö last” rahvareaktsioone meenutades on tõenäoline, et paljud eestimaalased ei pruugi aru saada, et sotsiaalsete võimete treenimist on vaja samavõrd kui mälutreeningut või võõrkeele sõnade õppimist.

Lisaks sellele peab sotsiaalsete võimete arendamise ja väärtuskasvatusega tegelema paralleelselt eri tasandlitel: pedagoogide õpetamisel ja motiveerimisel, õppevara loomisel ja hindamisel, kooli- ja õpikeskkonna väärtustamisel õppeprotsessi osana. Kahtlemata eeldab see kallimat haridust: nõudlikumat õpetajakoolitust, väiksemaid lastekollektiive ja konkurentsi tõusu hariduse tööturul. Teisalt aga, õige investeerimise puhul, nagu ütlevad majanduse põhireeglid, kasum aja jooksul mitmekordistub.

Sotsiaalselt võimekas inimene suudab teha iseseisvaid, moraalselt teadlikke valikuid ka kiiresti üleilmastuvas ja muutuvas nn riskiühiskonnas. Siirdeaja üle elanud kogukonnana peaksime oskama seda väärtustada. Ma tahaksin ka meelde tuletada lastepsühhiaater dr Pääreni aastaid tagasi öeldud mõtet: riskilapsed oleks vaja “üles leida” ja neid aidata koolieelses eas, siis on lootust vähendada hilisemaid kulutusi vanglate eelarvereal.

Ideaalis võiks kujutleda, et kui vanavanemateks saab põlvkond, kelle jaoks nende kasvatajatel oli praegusest kolm korda rohkem tähelepanu, aega ja professionaalsust, siis ühiskonna sotsiaalne võimekus ehk kahekordistub. Mis puutub aga väärtustesse, siis parafraseerides maailma üht kuulsamat manifestatsiooni on mul unistus, et ühel päeval elavad meie lapsed ühiskonnas, kus näiteks roolijoodiku põhjustatud avarii ei ole uudisväärtuslik seetõttu, et tabloid müüb edukalt valu ja õnnetust, vaid et normist nii erinev käitumine raputab (noid tulevikuinimesi) meenutama aega, mil vastutustundetus oli legitiimne lohakus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare