Sotsialismuse tõid Eestimaale juba Vilde ja Suits
Ladinakeelne sõna societas (ek ühiskond’, seltskond’, selts’ jne) on vähemalt 20. sajandil palju pahandust sünnitanud.
Temast tulenevad ju sõnad sotsiaalne, sotsiaademokraatlik’, sotsialistlik’, sotsialism’, sotsioloogia’ jt. Eesti kõrva jaoks kipuvad kõik need sõnad pealekauba veel seostuma Venemaaga, ja see on halb. Meie, eestlased, ju ei taha, et on niimoodi nagu Venemaal. Venemaal on kõik teistmoodi, st halvasti.
Sellega oli teatavasti hädas juba üpris autoritaarne härra Maurus Tammsaare “Tõe ja õiguse” teise osa 32. peatükis, kus ta muuhulgas kuulutas: “Härra Mauruse majas on kõik keelatud, mida härra Maurus pole lubanud. Sellest pole ühti, et Venemaal lubatud. Venemaal võib näpuga nina nuusata, sest Vene riik on nii suur ja temas elab nii palju inemisi, et kui tahaks kõigile taskurätikud anda, siis tuleks riidest puudu. Seda teab keisri majesteet. Aga kas härra Mauruse riik on ka nii suur, et siin riidest puudus tuleb, kui tema oma poistele taskurätikud tahab anda? Ei, siin ei tule riidest puudus. Sellepärast on näpuga ninanuuskamine Venemaal lubatud, aga härra Mauruse majas keelatud. Mõistate? Aga miks on härra Mauruse majas keelatud sotsioloogiat lugeda? Sellepärast, et härra Mauruse majas ei tea keegi õieti, kus lõpeb sotsioloogia ja kus algab sotsialismus.
Sest mõelge ise: üks on sotsia-, teine sotsio-, muud vahet ei ole. Ühel a, teisel o, see on kõik. Der Unterschied ist ganz unbestimmt. Ainult lõpud lähevad lahku -ismus ja -loogia. Sellepärast siis, kui keegi hakkab sotsioloogiat lugema, satub ta väga kergesti sotsialismusesse ning sealt kuuekümnekraadilisse külma – Siberi. Mõistate?” (Tõde ja õigus II, Tallinn 1965, lk 340–341.)
Näpuga ninanuuskamise osas oli härra Maurusel muidugi tuline õigus – Venemaa “keisri majesteedil” ei olnud tõepoolest piisavalt riiet kõigi oma alamate varustamiseks taskurätikutega. Ent ka Herr Mauruse arusaamine sotsialismusest ja sotsioloogiast oli põhimõtteliselt õige – Siberiga oli (ja seejuures ümmarguselt saja aasta jooksul!) kogu see leksikaalne krempel tõepoolest nii või teisiti seotud. Eriti siis, kui nö tammsaarelikult käsitada meie pisikest Eestit tõepoolest härra Mauruse poolt “taskurätistatud” Riigina (mida tänane EV tegelikult ka on!).
Ei saa me sellest “sots”-värgist tänagi, kapitalistlikena ja lisaks veel Venemaa “keisri majesteedile” selja keeranutena lahti. Ikka piilub mingi sotsia- või sotsio-peletis aknast sisse. Praegu on kummalisel kombel trendikaks saanud selle leksikaalse monstrumi esteetiline väljund – sotsialistlik realism. Seda tunnistavad sügisel 2002 nii Helsingis kui ka Tartus toimunud menukad kunstinäitused sotsialistlikust realismist. Selle nähtuse trendikust tunnistavad ka mitmed intrigeerivad kirjutised (näiteks kasvõi A. Randviirult Sirbis 22. novembril 2002).
Tegelikult on asi üpris geograafiline – kui mitte suisa geopoliitiline. Tõsi. Juba vana Maurus sidus kogu selle sotsia/sotsio-värgi Venamaa ja tagatipuks veel Siberiga, st Ida-suunaga. See on siiski vaid pool tõde, kui sedagi. Tegelikult tuli nn sots-värk meile läänest, kandist, mida me praegu nimetame selleks Euroopaks, kuhu me alles oleme “sisse saamas”. Siberiga tipnev Ida-suund tuli hiljem. Niisiis. Sotsialistlikkus kui isepärane esteetiline paradigma sigines eestikeelsesse kultuuriruumi eelkõige Euroopast. Täpsemalt – saksakeelsusest, Berliinist, ja seda juba 1890-ndatel aastatel. Just selle kümnendi algul elas Eduard Wilde (1865–1933) paar väga olulist aastat Berliinis. Seal ta sotsialismusesse “nakatuski”. See on oluline – “sotsialismus” tuli Eestisse Euroopast.
Tegemist on eestikeelses kultuuriruumis traditsioonilise situatsiooniga – isegi sotsialistlik identiteet tuuakse Saksamaalt. Kusjuures selle 19. sajandi lõpul äärmiselt trendika ideolooogilise nähtuse tõi eestikeelsesse kirjandusruumi just üks meie kirjanduse suurkujudest – Eduard Vilde (1865–1933). Ta ei olnud tollal aga ainukene “sotsialismuse maaletooja”. Vildega paralleelselt tegutsesid sellel “alal” nii Mihkel Martna (1860–1934) kui ka Andres Alver (1869–1903) ja Richard Aavakivi (1873–1906).
Võtame siinkohal näiteks Vilde romaani “Külmale maale” (1896) isepärasest sotsialistlikust sümboolikast küllastatud lõpu – Siberisse saadetavate kurjategijate ärasõit on loodusjõudude kaasabil üpris dramaatiline: “Rong aga tormab edasi nii õnnetute kui õnnelistega, keda ta kannab. Linna vilkuvad tuled nihkuvad kahvatades ja kadudes ikka kaugemale, muudkui äike salvab aplamisi sinist eredat valgust ta kõrgete tornide ja hallide müüride üle. Ikka kohutavamaks läheb piksemäng. Raksatus käib raksatuse järel, veerev, kõmisev ja tümisev mürin paneb õhu värisema, maapinna vabisema; kogu taevaruum on nagu elavat väävlituld täis ja lõhestatud pilvist paiskub päris uputus alla. See on mäss, mis maad ja taevast ähvardab hävitada, kõik maha murda, purustada, kildudeks teha, mis nii kindlalt ja kõikumatult paigal on püsinud.” (Külmale maale. Tallinn 1954, lk 173.) Eeltoodud tsitaadis Vilde poolt paberile pandud “mäss” oli tollal tõepoolest – ja korduvalt! – ees ootamas (1905. aasta revolutsioon, 1917. aasta sündmustest rääkimata).
Tugeva impulsi sotsialistlikkuse levimisele eestikeelsuses andis eelkõige just 1905. aasta sündmustik. See avaldus iseäranis selgesti eesti tollase kultuurirevolutsiooni lipulaeva “Noor-Eestiga” seotud tekstides.
Mässuaastal 1905 kuulutas ju nimetatud rühmituse liider Gustav Suits: “Wõitlus wana politilise ja ühiskondliku korra wastu äratab ühtlasi arwustust ka nende aadete, tundmuste ja üleüldse kõigi nende wäärtuste kohta, mis wana elu nõuetest wälja kaswanud. Ühes rewolutsionilise liikumisega ühiskondlikkude wahekordade wallas awaldab ennast rewolutsioniline liikumine waimu-elus. Üks annab teisele hoogu. (---) Sünnib wäärtuste ümberhindamine – ka kirjanduses, kunstis, usuelus. Politiliste püüetega ja streikidega tuliwad ka uued waimuelu laened. Wõitlemine uue ühiskonna korra pärast, wõitlemine, mis inimeses kõik kõrge ja kauni ning kõik madala ja alatu lahti päästab – kuidas wõiks kirjanik ja luuletaja sellest eemale jääda! Kuidas wõiks ta külmaks jääda kõige selle wastu, mis rahwast majanduslikult ja waimlikult rõhub!” (Wõitluse päewil, Tartu 1905, lk 6–7.) Ei ole raske eeltoodud lausetes näha (esialgu küll veel olematu/tekkimatu) sotsialistliku realismi kuulutamist.
Dogmaatiliselt peetakse nn sots-realismi programmilisemateks tekstideks Maksim Gorki romaani “Ema” (1906) ja Martin Andersen-Nexö romaani “Vallutaja Pelle” (1906–1910). Eestikeelset kultuuriruumi silmas pidades tuleks siia kindlasti lisada veel Vilde romaan “Lunastus” (1909). See teos meenutab teatud mõttes “Ema”. Vahe on kõigepealt selles, et Gorki tegelased on venelased, Vildel aga taanlased (juba siis nn Euroopa!). “Lunastus” räägib nimelt Kopenhaageni prostituudi Jensine Nielseni ja tema poja Jensi elust. Vaesuses üles kasvanud Jensist saab klassiteadlik tööline, sotsialist, kes klassiteadlikuks saades leiab endale korraga kaks uut isa: “Ja Jensi laua kohta seina peale ilmusid kaks litografeeritud näopilti lihtsates pruunides pappraamikestes. (---) Kui Holger Rasmussen esimest korda nende piltide ees seisis, tähendas noor Nielsen talle häälega, millest armuõrn uhkus üles kees: “Minu uued isad! (---)” Ja kui ta nüüd oma laua taga luges ja kirjutas, siis vaatasid ta uued isad tema metallitolmuse pea peale maha, ja vahetevahel tõstis noor tööline nõu küsides, tänades või imestades pilgu nende poole üles. Nad mõistsid üksteist – seda ilmutasid nende kokkusulavad vaated. Ema Nielsen aga luges ühe pildi alt nime Charles Darwin, teise alt – Karl Marx, ja kui ta poja kuuma vaadet nende peale nägi tõusvat, hiilis ta hingest hiljukesi üks vari läbi, mida ta kadeduseks oleks kutsunud, kui ta seda ära oleks tundnud.” (Eduard Vilde. Lunastus. Tallinn, 1987, lk 147–148.) Klassiteadlik proletaarlane Jens hakkab oma emale, endisele prostituudile, õhtuti sotsialistlikke põhitõdesid seletama ja soovitab Jensinel organiseeruda – algul ametiühinguliselt, siis ka poliitiliselt.
Vilde “Lunastuse” näol on kahtlemata tegemist intrigeeriva avalöögiga sellele esteetilisele paradigmale, mida paarkümmend aastat hiljem Moskvas hakati sõnaselgelt kutsuma sotsialistlikuks realismiks. Ent jätame kaugevõitu Moskva siinkohal kõrvale. Tuleme tagasi meie õige Eesti Vabariigi algusaastatesse, kus sõjakalt kuulutas tulevast kohtupidamist kodanluse üle aastal 1921 “Tarapita”-rühmituseks koondunud tollase eesti kirjanduse “löögirusikas” (Adson, Alle, Barbarus, Kivikas, Kärner, Semper, Suits, Tassa, Tuglas, Under): “Millal on nii päisipäeva marutsend sarnane spekuleerimiste, sahkerduste, marodeerimiste, nöörimiste, rõhumise pilgar kui praegusil vaba ja iseseisva tõusikluse mesinädalail? Aeg on sekka lyvva meil, kes me tarvet tunneme vaimu tribunaali ette tuvva seda aatetust ja korruptsiooni, ja kes me, paratamata kaasan kanden homse päeva ideid, halastust ei tunne hukkuva tänapäeva vastu. Olgu naiivne loota Jeeriku myyride kokkuvarisemist ainult trompeetide häältest, olgu naiivne uvve ja parema kultuuri ylesehitamine ajal, mil veel ära mädanend pole sõjan ja terroriten tapetute ja veelgi tapetavate laibad, ajal, mil ymberringi kuuleb vaid rahapaberite krõbinat! (---) Meid on yhte viind oppositsioon raha vastu, kuhu oleme määrat kõngema. Ei ole meie sihiks yhiselt uusi esteetilisi veendumusi kuulutada! Astugem igayks oma ette oman vaimlisen loomingun, kuid löögem yhenkoon yhise vaenlase pihta! Relvaga, mida igayks paremini valitseb: kas sõnapiitsaga, sõna-ahinguga või sõna-tapperiga! Tarapita!” (Johannes Semper, Mõtterännakuid III. Artikleid ja esseid, Tallinn 1977, lk 126–127.)
Nagu näeme, ka eestikeelses kultuuriruumis oli juba 20. sajandi esimestel kümnenditel liikumas suuri ja plahvatusohtlikke mõttemassiive, mis sobivas, hilisemas kontekstis põhjustasid suuri intellektuaalseid purustusi. Järelikult, sotsialistlik realism kui “vaimu tribunaali” üks hävitavamaid võimalusi ei sadanud eestikeelsesse kultuuriruumi 1930-ndatel (Leningradis) ja 1940-ndatel aastatel (Tartus!) sugugi mitte taevast alla. Sots-realism sirgus eestikeelselt üpris koduse õiena meie endi poolt “suurteks” kanoniseeritud eelkäijais – kultuuritegelastele nii piitsaks, ahinguks kui ka tapperiks.
