Sotsrealismi vastulöök

Tartu Kunstimuuseumis kuuleb õpetussõnu “ajaloo prügikastist”

“Faktid ei ole vee kogu tõde. Asju ei ole vaja kujutada nii nagu nad on, vaid nii, nagu nad saavad olema aegade lõpus.” Nende sõnadega pani Maksim Gorki 1934. aasta Kirjanike Liidu kongressil Moskvas paika kommunistliku esteetika suunised, milles heitsid ühte vene avangardkunsti mütoloogia ja akadeemiline realism.

Sündis “jutustus õnnest”, stiil, mis esialgu sai komfuturismi asemel siiski vähe tagasihoidlikuma nime – sotsrealism. Stiili nimetuse olevat juba 1926. aastal välja käinud seltsimees Stalin isiklikult (kes muu!), selle juurutamine võttis aga veel tubli küm-me aastat aega.

Stalini surmaga 1953. aastal stiili õitseng ka lõpeb, ehkki suure juhi kunstiõpetus elas temast endast tunduvalt kauem. Ja vähe sellest – nüüd on see uuele elule ärganud nagu kellavärgiga zombi, mis varem või hiljem pidi minevikust naasma meie uhi-uue vabariigi tagaust kriipima!

Reedel Tartus Kivisilla Pildigaleriis avatud sotsrealismi retrospektiiv on mõnus mäluvärskendus, kõikidest ajaloolis-poliitilistest minevikuseikadest lugu pidav tagasivaade. Oli ju tegelikult oht, et selle stiili kunstist tehakse “mandunud kunsti” häbistusnäitus. Selline nagu neid korraldati modernsele kunstile kolmekümnendate lõpu fa‰istlikul Saksamaal, kus Picasso abstraktsioonid olid teadlikult tagurpidi üles riputatud.

Usun, et Eestis oli kümme aastat tagasi, ajal, mil Isamaa-parteilises tuhinas viimased 50 aastat “ajaloo prügikasti” kupatati, selline oht täiesti olemas. Nüüd aga on meil juba jõudu näha selle aja saavutustes ajaloolist fenomeni. Ja pange tähele, veel küm-me aastat turumajandust ja me leiame jaksu endale tunnistada, et sotsrealism ja kaprealism on ühe munaraku kaksikud. Aga sellest hiljem.

1940. aasta Eestis oldi sotsrealismi tulekuks juba mitu aastat valmis, väidab kunstiteadlane Mai Levin. Konstantin Pätsi riik ei olnud õnne tipp, ei sotsiaalse võrdsuse kants. Ka Euroopa tõmbles majanduslikes ja poliitilistes kriisides ning see kõrgendas ootusi kommunistliku päikese suhtes, mis Idas oli juba koitnud. Kommunistlik, vasakpoolne ja sotsiaaldemokraatlik ideoloogia ajas kõikjal juuri vastukaaluks fašismile ja majanduse monopoliseerumisele. Kunstis avaldus see töö ja agulitemaatika levimises, proletaarse paatose tõusus ja ahistavalt porise koloriidi pealetungis. Kaarel Liimand, Nikolai Kummits, Aino Bach, kui mainida mõnda.

Sotsrealismi kaanon lisas aga sellele kunstipärasele murele rahva käekäigu pärast ülesehituslikku hoogu ja helgust, sest “arusaadavalt” oli pärast 1940. aasta sündmusi ka Eestis selleks mõjuvaid põhjusi. Sündis

“triumfi esteetika”, mis vestab saagasid maailma positiivsest hõlmamisest.

Kunagi ristis Mihkel Mutt Eesti Ekspressi ajakirjanike tegevust samamoodi, sest sealgi ilmub katkematu joana lugusid “õnne vaenlaste” paljastamisest ja üldise hüve edendamisest. Optimistlik konformism, mis väidetavalt ajendas kunagi sotsrealistlikult sulnist maailmatunnetust, elab uue nime all meie südameis edasi. Nüüd on tal aga uus nimi. Herbert Marcuse on seda surematut mõttemalli nimetanud lihtsalt “õnnelikuks teadvuseks”.

Seesama süüdimatu kaasamarssimine parteilise südametunnistuse tuksete rütmis kõmab nüüd, valimiste künnisel, erilise kõlavusega kõikjal üle Eesti. Tuleb tuttav ette. Nii et ikkagi ühe munaraku kaksikud. Aga sellest juba kümne aasta pärast.