“Nimi annab plaadi kohta juba vihje,” tutvustab Vaigla, “see näitab, kuidas kasutada basskitarri sellise kõlapildina, et tundub, nagu polekski see basskitarr.” Plaadil kõlab viit erinevat sorti basskitarre. “Kuigi plaadil on peal hoiatus: palju bassisoolosid, ei tasu ära ehmatada – teisi pille on seal ka,” muigab autor. Koos Vaiglaga musitseerib plaadil rida eesti ja soome mainekaid pillimehi. Tuhandest plaadist pooled lähevad müüki Soomes.

“Lootsin, et jõuan oma plaadiga Tõnis Mägist või Dagöst ette, aga asi jäi natuke venima,” tunnistab Vaigla, kes kõigest hoolimata on kindel, et turgu jätkub nii tema kui ka kolleegide muusikale. “Kes tahavad minu plaate osta, need ostavad nagunii.”

1980. aastal profimuusikuna alustanud Vaigla ei oskagi kokku lugeda, kui paljudes muusikalistes koosseisudes ta aastate jooksul osaline on olnud. StaaĻikamate pillimeestega piisab improviseerimisel teineteisele otsa vaatamisest. “Ultima Thulega oleme esinenud 15 aastat ja meilt tellitakse peamiselt samu lugusid, aga me leiame alati momendi, millega teha oma elu huvitavaks,” kinnitab ta innukalt. Mõnikord ei tule Vaiglal mitme päeva jooksul pilli kätte võtta, kuid on perioode, kus antakse kolm kontserti päevas. “Näpuotsad on mõnikord lausa nii valusad, et ei saa mängida,” nendib ta ja lubab endale teab mitmendat korda, et nii palju esinemisi korraga ette ei võta. Siiski on aastalõpu perioodile kavandatud hulk asutusepidusid. Kahel päeval nädalas õpetab Vaigla Georg Otsa muusikakoolis noortele kitarri. Aga aasta alguse lubab mees endale ja perele suusatamiseks. Tema kaheksa-aastane tütar on perekonnas viimane, kes suusapisikusse nakatus.

Kui tütreke on Vaigla sõnul veel Vanilla Ninja eas, siis poja Roberti edusammud rokirindel “Recycle Bin” nimelise grupiga teevad mehel südame soojaks. “Ma arvan, et sellises žanris polegi neile kedagi vastu panna,” rõõmustab ta. “Tohutu hea energia ja power!”