Spermašoping Ameerika moodi

“Palun üks laps!” – “Millist soovite?” – “Siniste silmade ja blondide juustega poisslast, natuke nagu Brad Pitt. Aga tulevikus võiks ta võita olümpiamedali.” Anekdoot? Ei, elu, tõdeb Tiiu Laks.

Vähemalt Ameerika kõnepruuki on juurdunud väljend sperm shoping. Impotentne mees on järsku mugav ettekääne minna maailma kõige imelikumale ostureisile.

USA suurima spermapanga California Cryobank kodulehel on last soovivatele otsing, kus saab valida doonorit endale meelepäraste omaduste järgi – tumedad või heledad, sirged või lokkis juuksed, sinised või pruunid silmad, pikkus ja kehakuju, karvane või sile rind, kulmukaare kõr-gus, nina kuju, ripsmete pikkus, haridustase ja ametipositsioon, rahvus ja veretüüp, religioon (kas see on ka juba päritav?!) jne.

Lisaks sellele on spermadoonor täitnud (käsitsi, et lugeja saaks analüüsida ka tema käekirja) ankeedi, kus ta räägib, mis on ta lemmikvärv ja -auto (“Punane Ferrari, loomulikult!”), kuhu ta tahab elus jõuda ja miks ta on spermadoonor, isiksusetestidest ja muust sellisest rääkimata.

Fairfax Cryobank võimaldab naistel vaadata doonori fotosid erinevatest eluperioodidest, et näha “kas ta muutub ajaga paremaks või mitte”, mõni pank pakub helilinti doonori jutuga.

Tulevased emad kurdavad foorumites, et nad ei leia sobivat doonorit. Kui juba on antud valik saada ükskõik milline mees nimekirjast, ei tee naised tulevastele isadele hinnaalandust.

Spermapankurlusele pani aluse ärimehe vaistuga miljonärist silmaarst Robert Graham, kes leidis, et tarkadelt inimestelt ei tule piisavalt järeltulijaid, mis aga on maailma hukule viiv bioloogiline tragöödia. Tema soov oli koguda Nobeli preemia väärilistelt teadlastelt spermat ja toota sellega uusi imelapsi. Mõeldud, tehtud – 1980. aastal avas ta spermavaramu ja hakkas tarkadelt meestelt annetusi koguma. Grahamit aga kurvastas teadlaste soovimatus oma panust anda ja naiste soov saada pigem ilusaid ja muusikalisi kui taibusid lapsi.

Aastast 1930 oli naistele müüdud ükskõik millise parasjagu ette juhtunud arstitudengi spermat. Viljastusarst Cecil Jacobson näiteks andis naistele anonüümsete doonorite asemel salaja enda spermat, saades nii 75 lapse isaks. Graham mõistis, et naised soovivad valida ning pani “oma toote” müümiseks kokku kataloogid, kus kirjeldati doonoreid stiilis “peaaegu nagu Supermees!”. Mõnevõrra pettunult suri Graham 91 aasta vanuselt sperma nimel, kui ta ühel “seemnekogumisreisil” hotelli vannis kukkus ja uppus.

Doonor nagu Supermees

Paljudel spermapankadel on praegu aga kontorid parimate ülikoolide (näiteks Harvardi ja Yale’i) lähedal, kus nad värbavad tarku meestudengeid: “Masturbeeri siia topsi, saad sada dollarit. Nagunii teed seda igal õhtul teki all, miks siis mitte selle eest ka raha saada?”

Enamik spermapangas pood-levaid naisi on kas vallalised, lesbisuhtes või on neil sugukõlbmatu abikaasa. Doos spermat maksab 120–300 dollarit ja naine vajab tsükli ajal kahte doosi, mis aga ei kindlusta rasestumist. USA-s on umbes 120 spermapanka 40 osariigis. Mitte et koht oluline oleks, sest enamik neist pakuvad kojutoimetamisteenust. Kuigi arsti nõusolek on kohustuslik, võib seemendamisprotseduuri vannitoas ise ära teha. Nagu ütles üks spermapanga töötaja: “See ei ole mingi ajukirurgia.”