Spioon, kes ei pääsenud külma käest
Aleksandr Litvinenko oli karjäärisõdur ja eeskujulik luuraja, kuni ta eelmise sajandi lõpus tegi pressikonverentsil üsnagi sensatsioonilise sõnavõtu, süüdistades ülemusi ja kolleege julgeolekuteenistusest FSB. Tema väitel olevat FSB andnud talle 1998. aasta novembris käsu tappa oligarh Boriss Berezovski. KGB-st ümber sündinud FSB juht oli tollal Vladimir Putin.
Litvinenko töötas FSB elitaarseks nimetatud üksuses, mis tegeles terrorismivastase võitluse ja organiseeritud kuritegevusega. Tema sõnul tegelesid paljud ta kolleegid FSB tippudeni välja nii palgamõrvade korraldamise kui ka väljapressimisega. Enda sõnul olevat Litvinenko edastanud oma tähelepanekud ka isiklikult Putinile.
Seejärel aga visati FSB-st välja ja anti kohtu alla hoopis tema ise, mitte tema viidatud tegelased. Ta istus kurikuulsas Lefortovo vanglas, süüdistatuna korruptsioonis ja oodates vältimatuna tundunud süüdimõistmist. Kuid ootamatult arvas kohus 1999. aasta novembris hoopis vastupidi. FSB ei heitnud meelt, Litvinenko vahistati teist korda uute süüdistuste põhjal, kuid veelgi suuremaks üllatuseks mõistis kohus ta veel kord õigeks.
Topelt-tööviga oli FSB-le liig mis liig ja Litvinenko Venemaale jäämine olnuks liigne saatuse trotsimine. Enne kui talle jõuti esitada kolmas süüdistus, mis muu hulgas sisaldas ka ebaseaduslikku lõhkeaine kogumist, õnnestus tal 2000. aasta oktoobris pageda Inglismaale, kuhu ta oma naise Marina ja poeg Anatoliga elama jäigi.
Mõisteti tagaselja süüdi
Millega ta seal tegeles, on jäänud segaseks. Kuigi just selles peaks peituma põhjus, miks teda novembri algul üsnagi kindlalt mürgitati. Algne, levinuim ja kahtlemata ka kõige atraktiivsem versioon räägib KGB tapvast käest ehk sellest, et Litvinenkot saadeti Kremlist ja lausa Putinilt endalt tulnud käsul tapma FSB agendid. Põhjuseks peetakse nelja aasta eest ilmunud raamatut, milles Litvinenko väidab, et FSB korraldas 1999. aasta sügisel elumajaplahvatused, milles süüdistati tsˇetsˇeeni terroriste ja mis andsid tollasele peaministrile Putinile võimaluse alustada teist Tsˇetsˇeenia sõda.
Kreml ja selle peremees on pidanud endise alluva väiteid deliiriumis sonimiseks, kuid sellegipoolest konfiskeeris FSB raamatu Venemaale jõudnud 4500-lise tiraaži. Formaalselt siiski mitte sonimise pärast – see olevat sisaldanud riigisaladusi.
Samal, 2002. aastal mõistis Moskva kohus Litvinenko tagaselja süüdi ametiseisundi kuritarvitamises. Küllap polnudki väga raske leida midagi sellist tema karjäärist, mis algas 1980. aastal keskkoolist armeeteenistusse minekuga, jätkus 1988. aastal juba KGB vastuluureosakonnas ning siis 1991. aastal KGB põhimõtteliselt siseluurega tegeleva järglase FSB juhtkonda edutamisega.
Kuid vaevalt sundinuks üks raamat, mis seostab FSB-d elumajaplahvatustega, mis pole ammugi mingi uudis, kunagisi kolleege alles nüüd Litvinenko suud sulgema. Ning vaevalt oleks põhjuseks ka tema teine tõestamata väide, et FSB organiseeris veriselt lõppenud Beslani pantvangidraama. Või siis sellinegi paljastus, et al-Qaida tähtsuselt teiseks liidriks nimetatud Ayman al-Zawahiri on endine KGB agent. Tõe (iseasi, kui palju seda siin on) huvides tasuks veel mainida, et 2003. aastal andis Litvinenko Briti politseile vihje president Putinile kavandatavast atentaadist. Politsei vahistas tollal kaks venelast, lasi nad aga mõni päev hiljem lahti tingimusel, et nad lahkuvad Venemaale.
Päevakajalisem on versioon, et Litvinenko kõrvaldamist peeti vajalikuks seoses ajakirjanik Anna Politkovskaja tapmisega, mille uurimisega Litvinenko olevat tegelnud. Just selle asjaga seotud dokumente olevat Litvinenkole 1. novembril näidanud Mario Scaramella nimeline mees – teadaolevalt viimane isik (peale perekonna), kes kohtus Litvinenkoga tol päeval, mil ta hakkas end halvasti tundma ning lõpuks kokkuvarisenult haiglasse toimetati.
Kui Litvinenkoga juhtunu eelmisel nädalavahetusel meediasse jõudis, peeti kõige tõe-
näolisemaks mürgiks talliumi – väga toksilist raskemetalli, mida kasutatakse rotimürgis (Euroopas enam siiski mitte, küll aga näiteks Lähis-Idas). Täpsemini oli ilmselt tegemist siiski talliumisooladega, mis on värvitud, lõhnatud, maitsetud ja vees lahustuvad. Seega ideaalsed selliste kavatsustega kasutamiseks. Seda enam, et surmav võib olla juba vähem kui grammine doos. BBC andmeil mõjub talliumimürgitus nii närvisüsteemile kui ka siseorganitele. Varased sümptomid – näiteks oksendamine ja kõhulahtisus – sarnanevad mõnegi viirusnakkuse omadega. Järgnevad aga peavalu, lihaskrambid, deliirium, dementsus, psühhoos, kooma. Ja surm.
Litvinenko puhul hakkasid aga toksikoloogid ja raviarstid pidama peagi võimalikuks, et ta on saanud ka kiiritada. Et kasutatud on kas radioaktiivset talliumi või on Litvinenkot lisaks talliumile mürgitatud mingi radioaktiivse ainega. Hiljem on aga oletatud, et talliumi pole võib-olla üldse kasutatud. Aga äkki siiski on? Ja nii edasi ja tagasi.
Tegelikult ongi eri meediakanalid esitanud kogu lugu üsna vastuoluliselt. Nii näiteks selgus neljapäeval, et Litvinenko sisikonnast olevat röntgenivaatlusel leitud kummalisi pakikesi meenutavaid objekte, kuid hiljem ütles haigla arst, et need olevat ilmselt ravimijäljed. Ka asjaga seotud isikud, näiteks Litvinenko sõbrad ja tuttavad, on rääkinud kord üht, kord teist ja samal ajal pidanud võimalikuks ka kolmandat.
Näiteks end julgeolekunõunikuks nimetav Scaramella pole selgelt kinnitanud, et ta rääkis Litvinenkoga kohtudes just Politkovskajast. Mõne päeva end varju hoidunud Scaramella ilmus teisipäeval Roomas lagedale ja rääkis, et nii talle kui ka Litvinenkole oli teada, kes on tolle võimsad vaenlased, ja et nad olid teinud kaks aastat koostööd, uurides Venemaa organiseeritud kuritegevuse ja kõrgete riigitegelaste korruptiivset seotust. CNN-i teatel viitas ta ka veidi otsesemalt, et Litvinenkot ohustas Peterburi maffia. Teisal aga tsiteeritakse Scaramella ütlust, et ta olevat näidanud Litvinenkole just Politkovskaja mõrvaga seotud inimeste nimekirja või lausa mõrvarite nimesid.
Kremli kättemaks
Maffia ja riigitegelaste ning endiste või praegustegi FSB-laste kuritegelike seoste paljastamine võib olla piisav põhjus, et ükskõik kes neist peaks paremaks Litvinenko lõplikult vaigistada. Üldiselt ei seostata Scaramellat mürgitamisega, kuigi temalgi on olnud kokkupuuteid FSB-ga. Pigem on kahtlus ühel või kahel venelasel, kellega Litvinenko oli samal päeval kohtunud ja teed joonud. Üks neist oli endine FSB-lane, polkovniku tasemel tegelane Andrei Lugavoi, kes aga ühtlasi on lähedalt seotud prominentse pagulase ja Putini-vastasega – ei kellegi muu kui Berezovskiga. Siit ka veel üks versioon toimunust – tegemist võib olla vene uusemigrantide omavahelise arveteklaarimisega. Igatahes viitab samuti kuulus endine KGB-lane Oleg Gordijevski sellele, et mõne aasta eest lähedalt läbi käinud Berezovski ja Litvinenko teed olevat lahku läinud. Samas jälle käinud Berezovski Litvinenkot haiglas vaatamas.
Sellegipoolest on selge, et Vene presidendi kriitikud kipuvad igas säärases juhus nägema Kremli kättemaksu kõigile neile, kes on Putini vastu astunud. Vene valitsus kuulutab sellised väited sama järjekindlalt vandenõuteooriaks ja lolluseks. Pole kahtlust, et Venemaal peavad paljud Litvinenkot reeturiks ja küllap on ka neid, kelle meelest ta on saanud teenitud karistuse. Seni pole aga tõendeid, et mürgitamise taga oli ka tegelikult FSB, rääkimata otseselt Putinist. Kuid ega selliseid tõendeid olegi võimalik saada.
