Sel nädalal möödus 20 aastat legendaarsetest nädala kestnud öölaulupidudest, mis mõnel hinnangul ajasid lauluväljakule kokku iga kümnenda eestimaalase. “Laulvaks revolutsiooniks” kutsuma hakatud sündmuste rea tipphetk saabus 11. septembril 1988 üritusel “Eestimaa laul”, millest võttis osa ligi veerand miljonit inimest ja kus nõuti avalikult Eesti iseseisvuse taastamist.

Täpselt 20 aastat tagasi lauluväljakul toimunud poolspontaansetel öölaulupidudel käis Ivo Linnal vaimustuselaine üle pea, Tõnis Mägi kuulas lastelaule ning toonane muusik ja praegune kinomees Peeter Brambat tundis Eestimaa kohal odava šašlõki lõhna.

Rock Hotelli laulja Ivo Linna sattus öölaulupeole siis, kui pidu oli juba päeva käinud. Praegune surfiisa, tollal veel muusikuna tegutsenud Paap Kõlar sõitis mootorrattaga mööda lauluväljakut ringi, sinimustvalge trikoloor sappa kinnitatud. Linna võtab toimunu kokku sõnadega: silm keeldus nägemast ja kõrv kuulmast.

Aga kõik oli päris. Ajal, mil KGB-lased lõbustasid end inimeste kongi toppimise ja ülekuulamisele kutsumisega, ronisid sinimustvalget kandnud noorukid lauluväljaku pressitorni otsa ja riputasid rahvusvärvid sinna lehvima.

Jevgeni Nikonovi ausamba juures passisid interrindelased. Kartsid, et keegi tuleb nende puuslikut rüüstama. Rahvast vooris kesklinna poolt lauluväljakule iga tunniga üha enam, kuid Nikonov ei huvitanud kedagi. Linna ütleb, et kuigi hirm ei mahtunud tollal tunnete sisse ära, oli siiski väike mure, et keegi provotseerib kuskil mõne kakluse ja see laieneb kogu üritusele. Midagi sellist ei juhtunud. Vähemalt mitte avalikult.

Sündmuste teisel päeval helistas Linnale lauluväljaku eest vastutanud direktriss Rita Mägar ja kutsus Rock Hotelli esinema.

“Muidugi me läksime,” meenutab Linna. “Laulsime koos In Spe ja Alo Mattiiseniga isamaalisi laule. See oli selline üldrahvalik üritus, iga ööga tuli rahvast järjest juurde ja muidugi oli palju välisturiste. Nende jaoks oli see ilmselt eriti enneolematu asi. Rahvas tuleb kodudest massiliselt välja ühte kohta ja hakkab lihtsalt laulma. Ja ei teegi midagi muud. Ma mäletan, kuidas üks täiesti umbkeelne Ameerika turist ronis koos meiega lavale. Ei teadnud ta ilmselt Eestistki suurt midagi, aga tahtis hirmsasti koos meiega laulda. Paljud nutsid lava ümber. Lava ääres tungles igasuguseid pillimehi ja rahvast, kõik tahtsid omal moel lavale pääseda, et midagigi laulda või mängida. Kusjuures lauldi tavalist tantsuõhtu repertuaari, kuni isamaaliste lugudeni. Kõik, mida teati, lauldi ära.”

Linna tunnistab, et emotsioonid lõid üle pea kokku ja tagantjärele on asju väga raske meenutada.

Teeme ajalugu

“Saadi aru, et see on ajaloo tegemine. Tunne oli nii ülev ja isamaaline, et ma poleks uskunud millegi sellise võimalikkusse, ja ma usun, et meie silmad ei näe seda enam, et nii, vabatahtlikult, oleks sellist asja võimalik uuesti luua. Vägisi sellist asja uuesti teha pole mõtet. Läheb jälle mingi ümmarguse nulliga aastapäev mööda ja teeme veel. See pole see. Meeles on nad meil niikuinii. Aga käsukorras sarnast asja kokku enam ei aja. Küll esinejaid leiaks, aga seda tunnet ju pole enam.”

Laulja Tõnis Mägi mäletab, kuidas Tõnu Kaljuste pani rahva laulma. Lauluks oli “Juba linnukesed…”. Kui laul jõudis sinnamaani, kus räägitakse, et talvekülmad on mööda läinud ning lapsed, “kes kui vangis eland”, näevad jälle kevadet, lauldi eriti usinalt kaasa.

“Seda rõkkas terve rahvas laulda,” sõnab Mägi. “Eks selles oli ka teatud annus vaimukust. Rohkem ma väga ei mäletagi. Oli selline väga eriline meelteseisund. Ühest küljest tõmbas tänavale koos teistega vabadusest karjuma, aga teisalt tekkis tahtmine omaette olla. See on tunne, mis ei kordu enam kunagi. Kõikjal vaatas vastu puhas rõõm ja lootus. Võib-olla midagi lähedast oli vaid viimasel laulupeol, kus oli samuti ülev meeleolu, aga seda põhjustas ja varjutas kindlasti mingil määral ka hirm, mille olid tekitanud aprillisündmused.”

Samal ajal mööda Eestit bändikaaslastega tuuritanud Peeter Brambat tunnistab, et eelkõige meenub talle tollest ajast igal pool ohtralt õhku tungiv odava šašlõki hais. See oli just väga populaarseks muutunud ja grillimine käis iga vabaõhuürituse juurde.

“Lauluväljakult ei meenu esialgu midagi peale meeletu rahvamassi,” mäletab Brambat. “See oli ilmselt midagi sama joovastavat nagu Berliini müüri langemine sakslastele. See oli pigem lootuse tekkimine.”

Sündmused Eestis 1988

•• 13. aprill – Edgar Savisaar teeb ettepaneku moodustada Rahvarinne Perestroika Toetuseks.

•• 14. aprill – Tartus alanud muinsuskaitsepäevadel toodi taas avalikkuse ette Eesti lipu värvid.

•• 26. aprill – asutati Eesti esimene aktsiaselts Baltservice.

•• 4. juuni – Tallinna kino Kosmos saalis kogunes Eesti Sõltumatu Noortefoorum.

•• 10.–14. juuni – öölaulupidudel Tallinnas kogunes isamaaliseid laule laulma ligi 100 000 inimest.

•• 17. juuni – Tallinna lauluväljakul toimus rahvakoosolek, kohtumine NLKP konverentsi delegaatidega.

•• 17. juuni – tegevust alustas Sõltumatu Infokeskus.

•• 3. august – leiti üles Otepää Vabadussõja mälestussamba obelisk.

•• 11. september – Rahvarinne korraldas Tallinna lauluväljakul aasta suurima massiürituse ligi 300 000 inimese osavõtul – “Eestimaa laul 1988”. Trivimi Velliste nõudis esimesena avalikult Eesti iseseisvumise taastamist.

•• 1.–2. oktoober – Tallinna linnahallis toimus Rahvarinde esimene kongress.

•• 11. oktoober – taastati Õpetatud Eesti Selts, esimeheks valiti Herbert Ligi.

•• 13. oktoober – Kreutzwaldi-nimeline Eesti NSV Riiklik Raamatukogu nimetati ümber Eesti Rahvusraamatukoguks.

•• 16. november – Eesti NSV võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni.

Veel üks laulupidu

Laulujoru ajamisest

sai massiüritus

•• Öölaulupeod said tegelikult alguse aasta varem, 1987. aasta vanalinna päevade ajal. Muusik ja korstnapühkija Aarne Meensalu, hüüdnimega Korsten, ajas sõpru ja tuttavaid Raekoja platsilt kokku laulma. Kui seltskond piisavalt suureks kogunes, puhkesid provotseeritud kähmlused ja see andis miilitsale põhjuse asuda rahvast laiali ajama.

•• Sama seltskond asus Raekoja platsilt lauluväljaku poole teele, valides marsruudi, kus polnud läheduses elumaju, et laulmine kedagi ei segaks. Spontaanselt alguse saanud komme sai plahvatusliku jätku aasta hiljem, mil nädala väldanud öölaulupidudel osales suurem osa tollal tegutsenud muusikuid ning neid kogunesid kuulama ja kaasa laulma kümned tuhanded inimesed.