Stalini järeltulija: Stalini-vastane hüsteeria on lihtsalt läbi
Eesti Päevaleht üritas uurida, milles seisneb Stalini positiivseks kangelaseks pidamise fenomen, ühelt Stalini otseselt järeltulijalt, tema pojapojapojalt Jakov Džugašvililt (36). Praegu Thbilisis elav skulptor Jakov on ehk ise parim näide kirglikust Stalini kaitsjast. Tema mõtted ei pruugi enamikule eesti lugejatele meeldida, aga arvestage: nii nagu tema, mõtlevad endises NSV Liidus väga paljud.
— Goris, kus sündis Stalin, ja üldse Gruusias suhtutakse Stalinisse üllatavalt positiivselt. Ka Venemaal on ta taas pigem positiivne kangelane. Kas oskate seda põhjendada?
— Mind huvitab Stalin kui poliitiline ilming eelkõige filosoofiliselt. Saan aru, et neis meie (sic! – J. P.) riigi elanikes, kes hindavad ajalugu (Edvard) Radzinski (Venemaa viimase aja tuntuim ajalookirjanik – J. P.) või (Nikolai) Svanidze (tuntud Moskva ajakirjanik – J. P.) jutustuste või Ehho Moskvõ (populaarne opositsiooniline Moskva raadiojaam – J. P.) saadete põhjal, tekitab Stalinile antav positiivne hinnang arusaamatust. Aga saage aru, et need, kes tunnevad ajalugu selliste autorite nagu Juri Muhhin või Juri Jemeljanovi (tuntud ajaloolased juba NSV Liidu ajal – J. P.) järgi, lähenevad oma riigi ajaloole, eriti pärast 1917. aasta revolutsiooni olnud sündmustele, teisiti. Kui me ei selgita välja, mis sündmus see revolutsioon tegelikult oli, kes olid isikud, kes seisid selle taga, mis oli nende tagapõhi, näiteks Trotski või Buhharini (Vene revolutsionäärid – J. P.) oma, kui me ei suuda seda mõista, ei mõista me kunagi Stalini reaalset rolli. Sellepärast öeldakse lihtsalt, et Stalin oli koletis, justkui see selgitaks kõik. Aga kui hakkame aru saama Briti impeeriumi ja luure rollist nendessamades Veebruarirevolutsiooni sündmustes, hiljem ka Oktoobrirevolutsiooni ajal, siis hakkame kahtlema, kas asi on nii lihtne, et keegi oli koletis, või on see epiteet mõeldud lihtsalt mingite debiilikute jaoks.
Miks kujutab lääne historiograafia – on selge, et ta täidab kindlat poliitilist tellimust, nende poliitiliste ringkondade tellimust, kes hoiavad tänapäeval maailma oma võimu all – Stalinit koletisena? Nad kirjutavad, et 5. märtsil (Stalini väidetav surmapäev 1953. aastal – J. P.) toimus Kremlis paleepööre, et üks rühm kukutas teise rühma, nagu seda on tihti Euroopa monarhiates juhtunud. Aga keegi ei esita seejuures küsimust: kui see oli vaid paleepööre, kui justkui oleks vaja olnud kukutada üks inimene, miks siis muutus selle tagajärjel kogu NSV Liidu olemus?
— Miks siis?
— Tavaliselt on nii, et tarvitseb vaid esitada küsimus, miks muutus riigi kurss pärast Stalini surma järsult, kui kõigil vajub suu lahti: kas muutus siis või, NSV Liit jäi ju alles? See tuleb sellest, et ei tunta NSV Liidu arengu parameetreid ega NSV Liidus toimunud sisemisi protsesse. See tuleb sellest, et inimesed on kaotanud mõtlemisvõime. Mäletate filmi „Ettevaatust, auto!”?
— Mäletan muidugi, Eldar Rjazanovi hea film.
— Väga hea. Seal on selline tegelane nagu Dmitri Semitsvetov, komisjonipoe müüja, kes teenib nii palju, et võib osta Volga, tal on korter. Ta teenib sellega, et kui riik müüb mingit kaupa 50 rublaga, siis tema pakub seda ostjale 80 rublaga. (Filmi tegevus toimub 1960-ndate keskel – J. P.) Kes oli aga Stalini ajal eliit? Need olid teadlased, insenerid, lendurid. Neil olid autod, korterid ja suvilad. Rokossovski (Teise maailmasõja ajal üks tuntumaid Punaarmee kindraleid, pärast sõda kaitseminister – J. P.) elas neljakorruselises suvilas. See oli normaalne, sest ta oli geniaalne väejuht. Tõsi, kui Stalin saabus talle suvilasse külla, siis ütles ta: kui hea lastekodu see on... Ja mis äkki NSV Liidus juhtus? Kes muutus eliidiks? Parteioligarhia, kaupluste müüjad, kes teenisid rohkem kui professorid ja akadeemikud. Kui seda öelda inimesele, kelle ajud on 25-aastasest perestroika-valest juba pehmeks läinud, siis ta jääb mõttesse: jah, tõepoolest, see polnud enam seesama NSV Liit.
Ühesõnaga, mind ei huvita Stalin kui ideoloog, vaid kui filosoofiline tegelane, kes kandis suurt ideed – õigluse ideed. Pruukis Stalinil surra, kui NSV Liidu olemus muutus täielikult. NSV Liidust jäi alles ainult kest. Mäletan, mis olid meie ideaalid Moskvas 1980-ndate lõpus, kui ma õppisin. Need olid heavy metal, tähesõjad, mingid ajakirjad, kaasa arvatud pornograafilised. Kui Stalin elas, oli NSV Liidu autoriteet läänes tohutu. Mis sellest järele jäi?
— Kas sain õigesti aru, et väidate, nagu olnuks NSV Liit Stalini ajal õiglasem riik kui pärast tema surma?
— Ma räägin teile Stalini rollist. Ei saa öelda, et Stalini eluajal oleks kõik olnud õiglane, aga ta võitles selle nimel tohutu jõuga.
— Oli siis elu Stalini ajal õiglasem kui hiljem?
— Ütleme nii, et riigi juhtimisele lähenemine, riigi kurss oli õigem kui hiljem. Tuleb teada, mis jõud ristusid Stalini ümber ja millistes tingimustes ta tegutses. Pange tähele, et Stalin ei läinud välismaale (enne Vene revolutsiooni – J. P.), nagu tegid näiteks Buhharin, Kamenev või Trotski, kes elasid aastaid välismaal. Stalin sõitis ainult korra paariks kuuks Austriasse ühele kongressile. Stalinit ei koteeritud selles seltskonnas üldse kui revolutsionääri, teda peeti intellektuaaliks. Kui loete tema varajasi töid, siis saate aru, et tegelikult oli ta mõtleja. Hiljem, kodusõja ajal tulid esile tema organisatoorsed võimed. Teades neid raskusi ja millises ringkonnas Stalin kujunes, saame alles aru, kuhu ta tahtis riiki viia ja kuhu ta tegelikult riigi 1940. aastaks ka viis, kui poleks ainult tulnud sõda. See on juba eraldi lugu, miks algas sõda ja kust ilmus välja Hitler. Jällegi on Briti impeeriumil selles roll.
— Kuhu teie arvates tahtis Stalin NSV Liidu välja viia, kui poleks tulnud sõda?
— Vaadake sõjaeelset viisaastakuplaani, seal on kõik kirjas. Sealt saab aru, kuhu me oleksime välja jõudnud! Aga inimesed ei taha sellele mõelda, vaid vaatavad telerit, mis on nagu lutt imikule. Ja loevad Radzinskit, kes on homo ja lurjus. Hiljuti kuulasin Ehho Moskvõs tema esinemist. Talt küsiti, millega ta selgitab, et paljud lääneriikide intellektuaalid, kes sõitsid Stalinile külla ja vihkasid bolševike võimu, kirjutasid hiljem NSV Liidust nii positiivselt. Radzinski vastas: saage aru, Stalin oli ju näitleja ja iga näitleja suudab oma veetlusega kelle tahes ümber sõrme keerata jne. No on debiilik! Selge, et kui intellektuaal tuli läänest, kus ühiskondliku hierarhia tipus seisid ärimehed ja poliitikud, ning nägi, mis on NSV Liidus, siis ta pidi küll täielik degenerant olema, et mitte mõista. Nad said aru ja nägid, et NSV Liidus tõepoolest ehitatakse õiglast ühiskonda. Nad nägid, et teadmised ja haridus mängivad suuremat rolli kui klassipäritolu. Klassiühiskond on suurepärane võimalus peita puudujääke. Sa oled debiilik, aga kui sa istud BMW X5-s, siis on kõik korras, keegi ei saa teada, et debiilik oled. Aga sellele Radzinskile antakse igal pool magusaim eetriaeg ja inimesed usuvad teda.
Stalinit saab mõista ainult siis, kui te mõistate kogu keerukust ja rasket olukorda, milles oli NSV Liit. Meil ei ole vaja Stalinit praegu kuidagi rehabiliteerida. Meil oleks vaja aru saada toonaste sündmuste ja arengute tuumast. Sellest oleks rohkem kasu, sest siis avanevad meie silmad ka tänapäeva suhtes.
Toon näite, mida ei eita ka Radzinski. 1925. aastal, aasta pärast Lenini surma, kirjutas Stalin poliitbüroole kirja, milles palus vabastada ennast kõigilt ametikohtadelt, kuna ta ei suuda sellistes tingimustes töötada. Keegi nimetab seda koketeerimiseks. Aga kuidas siis nimetada teist samasugust kirja mõni kuu hiljem? Ta sai aru, millises pasas ta tegelikult on ja kes seisavad tema ümber. Ta sai aru, et ta ei suuda üksi midagi ära teha.
Selleks et asjadest aru saada, ei tohi lugeda ainult Radzinskit ega vaadata History Channelit, vaid tuleb lugeda ja kuulata inimesi, kes süvenevad asjadesse ja teevad normaalseid, mitteemotsionaalseid järeldusi.
— Millal te hakkasite oma kuulsat vanavanaisa, tema ajastut omal käel uurima, et teda mõista? Kas juba siis, kui käisite koolis, või hiljem?
— Kasvasin üles peres, kus tunti Stalini vastu sügavat austust. Mu isa oli polkovnik. Lapsepõlves ümbritsesid mind sõjaväelased, arstid, insenerid, endised sportlased, kellest osa olid veel Stalini aja inimesed. Kui olin väike, oli meie perel stalinliku eliidiga alati side. Austust olen alati tundnud. Hiljem, kui sõitsin õppima Suurbritanniasse Glasgow kunstikooli ja nägin maailma rohkem, sain aru, mis me oleme kaotanud! Teised noored, vastupidi, sõitsid ära ja rääkisid, et meil olid kõik asjad halvasti. See tuli sellest, et neil oli vilets kodune kasvatus. Mind kasvatati teistmoodi.
Kui ma 1989. aastal – olin siis 17-aastane – kooli läksin ja lehtedes olid suured pealkirjad, et Stalin on mõrtsukas jne, siis mul pisarad jooksid, aga ma ei saanud midagi teha, sest mul polnud teadmisi ega kogemust. Pean oma kohuseks teada-tunda ajajärku, kui Stalin oli võimul – erinevalt enamikust Stalini sugulastest, kes ei taha sellest midagi teada. Paljud võtavad isegi tema vastu sõna. See hämmastab mind, sest lõppkokkuvõttes on ju nende soontes tema veri. Mida nad teevad? Keegi siga laimab meie sugulast juba 50 aastat, kas nad tõesti ei taha teda kaitsta? Tegelikult kaitseme sellega kogu oma rahvast. Siiani ei teata lihtsalt paljusid asju.
— Teie huvi Stalini vastu on selge, aga millega seletada ikkagi Stalini-teema võimsat esilekerkimist viimaste aastate Venemaal?
— Praegu kasutavad Stalinit ära kõik, kes ainult viitsivad – oma äri eesmärkidel, omade seas autoriteedi suurendamiseks… Aga enamik inimesi hakkab Stalinist aru saama sellepärast, et nad näevad, kuhu Venemaa on aetud. Taheti ju lõhkuda kommunistlikku režiimi, aga hävitati sisuliselt riik ja rahvas, sest tegelikult on Venemaa 20 aastaga rahu ajal kaotanud ligi 20 miljonit inimest. Nii et kui räägitakse, et Stalini autoriteet Venemaal kasvab, siis mina ütlen: Jumal tänatud! See toimub küll hilinenult, aga ikkagi – Jumal tänatud, et nüüdki.
— Kremli selgel heakskiidul on Venemaal välja antud uued ajalooõpikud. Eestlastel on eriti raske mõista seda, et neis puudutatakse väga lühidalt Stalini ajal loodud Gulagi vangilaagreid ja küüditamisi.
— Ärge solvuge, aga teie lähenemine on ajakirjanikule omaselt pealiskaudne. Mis on üldse Gulagi laagrid? Britid mõtlesid need välja... Teate, ärme räägime praegu detailidest, räägime fundamentaalsetest asjadest. Kui me detailidesse laskume, siis võime hakata arutama ka seda, mis tuleb kirjutada preservatiividele.... See pole praegu oluline. Praegune Venemaa valitsus, praegune Gruusia valitsus, praegused Baltimaade valitsused on kõik välja kasvanud – palun vabandust väljenduse pärast – ühest tagumikust. Kõik nad sõltuvad lääne kapitalist, juudi kapitalist. Nendest, kes nimetavad ennast – tegelikult lurjuseid – ilusti pankuriteks. Isegi Stalin ei suudaks aidata, kuni maailm ise aru ei saa, et ei tohi elada finantskapitalismi reeglite järgi.
Aga mis puudutab Gulagi vangilaagreid, siis miks te ei muretse nende pärast, kes istuvad praegu Venemaa vanglates? Seal istub tänapäeval rohkem inimesi kui kunagi Gulagis. Usuksin teie muret Gulagis hukkunute pärast, kui muretseksite ka nende kümnekordsete hulkade pärast, kes istuvad praegu vanglates. (2007. aastal oli Venemaa vanglates veidi alla 900 000 inimese. Gulagi laagrite kohta ei leidnud ma täpset arvu aastate lõikes, aga näiteks 1952. aastal kandis ainuüksi Kolõma laagrites karistust 200 000 vangi. Ja see oli üks väga paljudest kohtadest. – J. P.)
— Te siis ei usu neid fakte, mida Aleksandr Solženitsõn ja paljud teised on Gulagi kohta avaldanud?
— Mitte ainult et mina ei usu, vaid ka Solženitsõn on ise tunnistanud, et ta valetas! Jaanus, te olete elust täiesti maha jäänud! (Mina ei leidnud kirjalikku allikat, kus Solženitsõn oleks nii väitnud, Jakov ise viitas ühele Vene telesaatele, mida ta olevat mitu aastat tagasi näinud. – J. P.) Mulle ei lähe ta ausalt öeldes korda. See oli ju tema, kes paiskas üle maailma laiali arvu 60 miljonit vangi, millest kõik läänes suure hurraaga kinni võtsid. Tuleb lugeda ka teisi autoreid ja vaadata seda tausta, mis siis oli. See on oluline!
— Aga ikkagi, kas kiidate heaks, et Venemaa võim sisuliselt kasutab Stalini nime enda huvides ära, et luua tugevat riiki?
— Ametlik retoorika ja rahva meeleolud on kaks täiesti eri asja. Ametlik retoorika peab kuidagi peegeldama seda, mis toimub rahva hinges. Nad on laias laastus muidugi lurjused, sülitavad rahva arvamusele, aga kui Stalini toetus rahva hulgas nii massiliselt taassünnib, sest enamik inimesi on saanud kannatada (NSV Liidu lagunemise tõttu – J. P.), siis nad ei saa sellest mööda vaadata. 20 aasta tagune Stalini-vastane hüsteeria on lihtsalt läbi.
— Kui raske oli 20 aastat tagasi elada perekonnanimega Džugašvili?
— Mu isa elu mõjutas perestroika rohkem. Ta pidi saama kindrali auastme, aga saadeti selle asemel kiiresti, enneaegu ja vaikselt pensionile. (Isa Jevgeni Džugašvili, Stalini lapselaps, elab siiani Moskvas. Ta on 72-aastane. – J. P.)
— Mis on teile elus tähtis?
— Nimetan asju õigete nimedega. Mulle on tähtis see, et minu naaber ei käiks prügikastist toitu otsimas. Kas olete lugenud Henry Fordi (kuulus USA autotootja enne Teist maailmasõda – J. P.) elulooraamatut? Väga huvitav inimene, keda süüdistati antisemitismis, sest ta nimetas pankureid inimkonna kõige suuremateks vaenlasteks. Ta ütles, et seal, kus on pangad, ei saa olla õnne. Veel ütles ta, et ühiskonna teenimine on kõige olulisem, see toob kõige rohkem kasu. Kui vaatate, millised majandamismeetodeid kasutas Ford ja milliseid Stalin, siis näete, et need olid üsna sarnased. Henry Ford maksis oma töölistele seitse korda rohkem kui teised Ameerika autotööstusettevõtted (tegelikult maksis Ford kaks-kolm korda rohkem – J. P.). Kui talt küsiti, miks ta seda teeb, siis ta vastas: aga kes minu autosid ostab? Nõukogude Liidus oli asi umbes samamoodi. Jaapani korporatsioonid võtsid selle pärast sõda üle, nad hakkasid samuti orienteeruma võimalikult laiale tarbijate hulgale.
— Kas olete kõik Stalini teosed läbi lugenud?
— Mis te nüüd! (Naerab.) Olulisemad teosed küll. Mõningaid raamatuid on mul väga raske mõista, ilmselt tolleaegse spetsiifika tõttu. Tema kõige parem töö on „Sotsialismist ja anarhismist”. Suurepärane raamat, mis anti välja vist 1910. aasta paiku. Stalini poliitiliseks testamendiks peetakse raamatut „Sotsialismi majandusprobleemid NSV Liidus”, milles oli vaid 30 lehekülge. Sellest ei saa esimese korraga aru, olen lugenud paarkümmend korda. Kõik see, mille eest Stalin seal hoiatab, pärast tema surma juhtuski. Sellepärast arvangi, et tegelikult Stalin tapeti. Hruštšov polnud sugugi loll inimene, vaid lihtsalt vaenlane. Ma ei välista, et tema taga oli lääne eriteenistuste käsi, sest NSV Liidu majandus ju laostati.
— Mis te arvate, kas Stalini populaarsus kasvab Venemaal veelgi?
— Arvan küll, see on minu arust kindel. Ainult et järgmise kümne aastaga kaotame veel kümme miljonit inimest. See on ohtlik ja hakkab juba meenutama Thatcheri (Briti peaminister 1980-ndatel – J. P.) ennustust, et 50 miljonist venelasest aitab küll, et täita lääne energeetika- ja sõjatööstusettevõtete vajadusi.
— Ütlete pidevalt „meie”. Keda silmas peate?
— Räägin sellest territooriumist, mida nimetati Nõukogude Liiduks. Olen rahvuselt grusiin, mu kodumaa on Gruusia, minu emakeel on gruusia keel, kuid minu religioon on – Venemaa. Teate, miks? Praegu on eesmärk Venemaa lagundada. Gruusiat pole kellelegi kuradile vaja. Venemaa loodusvarad on veel vähemalt 200–300 aastat agressiooni objektiks. Ülejäänud, Gruusia ja Eesti kaasa arvatud, neelatakse käigu pealt alla. Lugesin kuskilt, et Eestist on juba miljon inimest Inglismaale tööle sõitnud.
— Sooh? Kõlab päris huvitavalt, ainult et Eestis elabki 1,4 miljonit inimest.
— Võib-olla ma tõesti eksisin, lugesin seda Inglise pressist. Võib olla oli siis 300 000 inimest viimase aasta jooksul ära sõitnud. Kas see on normaalne?
— Ka 300 000 on võimatu arv, aga las olla.
— Jah, las olla, võib olla oli siis 30 000, aga tähtis on see, et endistest NSV Liidu vabariikidest inimesed igal juhul lahkuvad. Kes siis jääb siia uusi väärtusi looma? Ka Gruusia elanikkond on võrreldes NSV Liidu ajaga kaks korda vähenenud. (Ametlikel andmetel mitte. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Gruusia NSV-s 5,4 miljonit inimest, eelmisel aastal elas ÜRO andmetel seaduslikul Gruusia alal 4,4 miljoni elanikku. – J. P.) Sellepärast ma räägingi, et Venemaa päästmine tähendab ka Gruusia päästmist. Kui Venemaa langeb, siis temaga langeb ka Gruusia. Propagandat, et Gruusia on Euroopa jne, tehakse meelega, et rahvas ei saaks aru, mis toimub. See, kui Euronewsis näidatakse Gruusia ilma, ei tähenda, et oleme Euroopa osa.
— Kui palju on praegu Gruusias Džugašvilide esindajaid?
— Meid on jäänud Gruusiasse väga palju. Meie perekonnanimi on Kahhethi päritolu. Seal on selline suur küla nagu Džugani, Signagi ja Tsnori linna vahel, kaardil on see küla täiesti olemas. Seda, et meie perekonnanimi pärineb juba 18. sajandist selle Džugani küla nimest, on tõestanud Ivane Džavakhišvili (Thbilisi ülikooli asutaja – J. P.).
Suguvõsa
Jakov Džugašvili
•• Jakov Džugašvili vanaisa oli Stalini ja tema esimese naise Ekaterine Svanidze ainuke laps Jakov.
•• 14. juulil 1972. aastal sündinud Jakov Džugašvili jätkas Stalini järeltulijate rida alles hiljuti – tal sündis esimene laps, tütar, tänavu kevadel.
•• Jakovi vanem vend Vissarion teenib raha USA-s. Tal on kaks poega, kellest ühe nimi on Jossif. Nii et üle 55 aasta elab maailmas jälle üks Jossif Vissarionovitš Džugašvili.
•• Thbilisis elav Jakov on ametilt maalikunstnik. Isikliku elu kohta ütleb Jakov, et tal läheb raskelt. Hea uudis on küll tütre sünd, aga elama peavad nad kolmekesi 30-ruutmeetrises korteris. Jakov väidab, et rahapuudusel pole tal ka oma ateljeed. Maalimiseks on tema vanemad andnud oma suuremast korterist tema käsutusse ühe toa.
•• 1997. aastal lõpetas ta Glasgow kunstiülikooli. Samal ja järgmisel aastal esines ta mitme näitusega Suurbritannias. Pärast seda on tal näitusi olnud vaid Gruusias.
•• Jakov Džugašvili sugupuud ja tema teoseid saab vaadata tema veeebilehel: www.jugashvili.com
