„Stalini surm”. Huumor, mida Venemaa valitsus ei hinda, aga teised võiksid

„Stalini surm” viib vaataja 1953. aastasse, kus Stalini lähikondlastest saavad suured kombinaatorid.

Möödunud neljapäeval pidi Venemaa kinodes esilinastuma Armando Iannucci „Stalini surm”, ent selle levitamisluba tühistati, kui film oli kitsamas ringkonnas eellinastunud. „Stalini surma” on Venemaal nimetatud moraalseks pornograafiaks ja süüdistatud ekstremismi propageerimises. Teisalt jällegi kinnitatakse, et Venemaal tsensuuri ei ole. Sellist päriselu janti on mis tahes filmis keeruline üle mängida. Ja öeldu ei käi sugugi ainult Venemaa kohta. Tüüpiline näide on teadagi käepärast teisest suurest ja võimsast riigist. USA presidendil Donald Trumpil on parodeeritavat karakterit täie raha eest. Korduma kippuv küsimus on hoopis selles, kuidas keerata vinti peale millelegi, mis on juba viimase piirini vinnastatud.

Režissöör Armando Iannuccist paremat on selles valdkonnas keeruline leida. Teda tuntakse nii Ameerika kui ka Briti poliitikute satiiri poolest.