Stalkeri festivali täht usub kunsti, mida saab mõista seda analüüsimata
Täna algab Kultuurikatlas Tarkovski filmilt pealkirja laenanud festival Stalker. Eesti Päevaleht rääkis veidi juttu ühe homse esineja, Saksa muusiku ja helilooja Marsen Julesiga.
Esined Kultuurikatlas koos Bruno Sanfilippo ja Tilman Ehrhorniga. Kuidas kokku saite?
See on meile kõige esimene live koos teha. Kõigepealt kutsuti mind Tallinna Marsen Jules Trioga, aga mu bändikaaslased olid sel kuupäeval hõivatud. Siis tekkis kuidagi idee teha kontsert koos Bruno ja Tilmaniga. Bruno üks huvitavamaid ambient’i-tegijaid, kelle ma „avastasin” juba paar aastat tagasi ja sama kaua olen tahtnud temaga ka muusikat teha. Tilman on väga huvitav dub’i mõjutustega clicks’n’cuts electronica produtsent, aga paljud ei tea, et ta mängib ka džäss-saksofoni. Stalkeri festivalil tahame luua erilise, emotsionaalse Harold Buddi (Ameerika ambient-modernistlik helilooja – toim) muusikal põhineva seti.
••Kui palju kuuleb te live’il elektroonikat ja kui palju akustilisi helisid?
Meil on kavas mõned abstraktsed elektroonilised helimaastikud, mis loovad lugudele põhja, keskkonna. Bruno mängib klaverit, Tilman saksofoni ja mina perkussioonitaldrikuid haamrikeste ja poognaga ning tuulekellasid ja klaase. Moonutame live’is heli ka, see on mu viis tuua kõlapilti sügavust ja värvi.
••Oled teinud paari aasta eest töötluse Veljo Tormise vähe tuntud laulust „Sääl on me kodu” ja kuuldavasti on sul kavas tema lugudega edasi töötada. Kuidas sa Tormiseni jõudsid ja mis sind paelus?