Esined Kultuurikatlas koos Bruno Sanfilippo ja Tilman Ehrhorniga. Kuidas kokku saite?

See on meile kõige esimene live koos teha. Kõigepealt kutsuti mind Tallinna Marsen Jules Trioga, aga mu bändikaaslased olid sel kuupäeval hõivatud. Siis tekkis kuidagi idee teha kontsert koos Bruno ja Tilmaniga. Bruno üks huvitavamaid ambient’i-tegijaid, kelle ma „avastasin” juba paar aastat tagasi ja sama kaua olen tahtnud temaga ka muusikat teha. Tilman on väga huvitav dub’i mõjutustega clicks’n’cuts electronica produtsent, aga paljud ei tea, et ta mängib ka džäss-saksofoni. Stalkeri festivalil tahame luua erilise, emotsionaalse Harold Buddi (Ameerika ambient-modernistlik helilooja – toim) muusikal põhineva seti.

••Kui palju kuuleb te live’il elektroonikat ja kui palju akustilisi helisid?

Meil on kavas mõned abstraktsed elektroonilised helimaastikud, mis loovad lugudele põhja, keskkonna. Bruno mängib klaverit, Tilman saksofoni ja mina perkussioonitaldrikuid haamrikeste ja poognaga ning tuulekellasid ja klaase. Moonutame live’is heli ka, see on mu viis tuua kõlapilti sügavust ja värvi.

••Oled teinud paari aasta eest töötluse Veljo Tormise vähe tuntud laulust „Sääl on me kodu” ja kuuldavasti on sul kavas tema lugudega edasi töötada. Kuidas sa Tormiseni jõudsid ja mis sind paelus?

Tormise muusikat tutvustas mulle Aivar Tõnso (Ulmeplaatide boss – toim), kui ta kutsus mind osalema Tormise remikside plaadil, mille koostamist ta alustas 2007. aastal. Kuulasin tema palvel Tormist, see avaldas mulle tugevat muljet ja ütlesin Aivarile, et osalen projektis suurima heameelega. Tulemuseks oli lugu, mida pean üheks oma seni parimaks. Pärast Ulmeplaatide kogumiku „Töötlused. Laulu jäävuse seadus” ilmumist mõtlesin, et oleks hea mõte teha selline remikside plaat ka rahvusvahelise seltskonnaga. Töötluste tegemine põhineb alati huvil töötada kellegi teise materjaliga ja uurida selle võimalusi su enda kunstiliste väljendusvahenditega.