Volker Schlöndorffi viimane film „Naasmine Montauki” („Return to Montauk”) räägib inimese suhtest minevikuga ja katsest parandada või tagasi saada seda, mis kunagi katki ja kaotsi läks. Peaosades mängivad Stellan Skarsgård (Max) ja Nina Hoss (Rebecca), kes kohtuvad filmis kunagiste armukestena. Max on kirjanik, kes on just lõpetanud fiktsionaalse, ent samal ajal ka autobiograafilise loo nende kunagisest armastusest. Naastes New Yorki, kus nad kunagi kohtusid, püüab ta Rebeccat taas leida, olgugi et on ise abielus.

Film on adaptatsioon Šveitsi kirjaniku Max Frischi autobiograafilisest raamatust „Montauk”, milles ta jutustab sarnase armastusloo ja räägib oma toonase abikaasa armusuhtest teise kirjanikuga. Raamatu autobiograafilisus viis Frischi ja ta naise vahelise avaliku vaidluseni selle üle, kuhu tõmmata piir era- ja avaliku elu vahel. Skarsgård arvab, et ühel või teisel viisil kasutab kunst inimesi ja elu pidevalt ära. Kus täpne piir jookseb, on ebaselge. „Kõik, mida me teeme, on ühel või teisel viisil päris inimestelt ja elult varastatud, aga kui sa neid nimepidi nimetad ja avalikult nende isikut ekspluateerid, siis see on natuke vastik,” räägib Skarsgård.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapiletartikkel
3 € Osta päevapilet
Tutvu maksevõimalustega >>