“Stiilipidu” libiseb mugavalt mööda mukitud pealispinda

Peeter Urbla soov portreteerida kaasaegset naist tipnes eneseküllase ilutsemisega.

Eestlase suhe omamaisesse filmi on nagu kodanlasevõsu armulugu kahtlase naisterahvaga: pruut võib seltskonnas piinlikkust tekitada, aga ka härraste südamed võita. Kunagi ei tea ette.

Peeter Urbla “Stiilipidu” (alates 15. aprillist kobarkinos - toim.) vaadates jooksid kuuma- ja külmalained kordamööda üle selja. Tuntav oli režissööri-stsenaristi kalduvus visandada kaugverlikult ühiskonnakriitilist ja samas meelelahutuslikku portreed kaasajast; selliste üleminekuaja filmide nagu “Õnnelind flamingo”, “Vana mees tahab koju” ja “Regina” tänapäevast varianti.

“Stiilipidu” räägib kolmest koondatud naisest, kes asutavad ärihaidest kihisevas keskkonnas oma väikese ettevõtte – kostüümilaenutuse. Kolm peategelast Maarja Jakobsoni, Anne Reemanni ja Evelin Pange kehastuses esindavad kolme põlvkonda vahvaid eesti naisi. Kostüümiteenuse pakkumise kõrval domineerib lõputu katsumuste ahel, mis saadab peategelast Alice’it (Maarja Jakobson) tema katsetes ettevõtet vee peal hoida. Tegu on justkui algaja FIE meelespeaga, mis esitab näitlikult kõik karid, mis äri- ja pangamaastikul väikeettevõtjat ootavad.

Idee ei kanna vilja

Filmi sünopsis annab mõista, et tegijate vaimusilmas on “Stiilipidu” humoorikas draama, kus “kostümeerimisteenust pakkudes teevad naised midagi erakordset: aitavad inimestel realiseerida nende unistusi ja fantaasiaid, mille kaudu kliendid oma tegeliku “mina” avastavad”. Lisaks lubatakse “põnevaid karakterite arenguid, põimumisi ja kokkupõrkeid”.

Võib-olla on asi filmi käivitavas idees, mille kohaselt riided ja meik aitavad inimesel end leida. Siin on potentsiaali vaimuka komöödia rollimängudeks – aga olgem ausad, draama dimensiooni jaoks on see idee liiga õõnes. Kui võltsi pantrinahka riietatud prostituudist saab pärast põlvede koomaletõmbamist korralik tüdruk ja sobilik minia, siis kui sügavaks karakteriarenduseks seda pidada?

Klientide lood, kelle metamorfoosi me kostüümilaenutuses näeme, jäävad vaimuka puändita, lahendused on lahjad ja etteaimatavad. Imagomuutuste mehhanism ei veena. Marika Vaariku baaridaam ja tema matusekostüümi proov välja arvatud.

Stsenaariumi ja dialoogide literatuursus ja ebaühtlus peegeldub ka näitlejate mängus, nii peategelaste kui ka kõrvalrollide tasandil. Rõõm on näha Evelin Pange sama veenvana murdumises kui elurõõmus, Meelis Rämmeld suudab üdini positiivse puumehe ka tegelikult sümpaatseks mängida. Marika Vaariku eest võib vaid tänulik olla ning Anne Reemanni soe ja südamlik sarm on jäänud filmilindile. Maarja Jakobson on filmilikult kaunis, aga ta sarm ei ole universaalne ning tema näitlejapotentsiaalil pole sellises filmis kerge avaneda.

Kaks tundi kestva filmi lõpp mõjub nagu kiirendatud (pealesunnitud?) kokkuvõte eelneva tempo taustal.

Kunstnikutöö on olnud põhjalik ja detailidesse süüviv, kui uskuda filmi fotosid, operaatoritöö on seda hinnanud kui kaadrile ilu ja värve lisavat dekoori, ent asjana iseeneses see loole karakterit ja tähendusi ei anna. Nõnda jääb film leigelt konutama kahe heinakuhja vahel, pole õieti naljakas ega kurb, hoogne ega süvenev. Ja oli piinlikke hetki, härrased.