Stiilsed ninjad. Kas Kiiev nutab meie, eestlaste pärast?

Seda, kui glamuurne näeb Eurovisioon välja televisiooni vahendusel, teame me kõik. Kohapeal käisid verd, higi ja pisaraid kaemas Eesti Päevalehe ajakirjanik Piret Tali ja fotograaf Marko Mumm.

Juba paar tundi enne poolfinaali algust hakkab rahvas läbima turvakontrolli, et pääseda Palats Sportu ette. Iga paari meetri tagant on aia ääres turvamees. Tänavad on liikluseks suletud, suletud on spordipalee metroojaam ning kohalikel ei lasta lähikvartalites ka jalakäijatena liikuda.

“No kuulge, poisid, mis demokraatia eest me võitleme, kui meil tänaval käia ei lubata!” ütlevad vihased naised, kes peavad kaks tänavat ringi minema. Võiks oletada, et kiievlased on solvunud.

“Mõtleks vaid, Eurovisioon – mida on siin nii kohutavalt karta?” ohkab raamatupidaja Vladimir, kes ei pääsenud oma paberitega panka. Ega pääse ilmselt ka lähipäevil.

Lihtne pole ka ukrainlastest ajakirjanikel endil, kes näiteks “pärismaalastena” ei pääsenud tsooni, kuhu “välismaalased” võisid oma akrediteeringu järgi minna. Nagu vanast ajast teada, on olemas valgeid ja veel valgemaid inimesi.

Juutidel on ükskõik

Kiievi-suguse 2,3-miljonilise linna jaoks pole 30–40 000 turisti teab mis suur hulk. Ajakirjanikke peaks Eurovisioonile olema akrediteeritud umbes 1500, 38 rahvusdelegatsiooni koosseisus on umbes 1000 liiget. Enamik linna külalisi elab 13 hotellis ja Trehhanovi saarel asuvas telklinnakus, kus peaks olema umbes 5000 elanikku, kellest pooled on välismaalased.

Ainsad, kellel mingil segasel põhjusel turvakontrollide ja BARS-i meestega mingit vaidlust ei teki, on pigimütsides juudi vanamehed, kelle koššer-restoran “Kuningas Taavet” ja sünagoog asuvad otse spordipalee vastas. Selle ühe šikima kohaliku restorani lipulause on: kiirelt, maitsvalt, koššerilt.

Ehkki palestiinlased on oma Iisraeli-vastasuse pärast Eurovisiooni lauluvõistlusest kõrvale jäetud, valvab juudi restoranis kaks triibulises ülikonnas ja raadiosaatjatega noormeest. Nimelt lubasid palestiinlased näidata Iisraeli laulu asemel reklaami ja jäid seetõttu sellest karussellist kõrvale.

Ekraanid ütlesid üles

Poolfinaali eel elavneb spordipalee-esine tsirkus erakordselt: õllepudel-maskotid hakkavad ruuporitesse huilgama, DJ kiidab erilise hooga Ukraina vaatamisväärsusi, suitsu täis pudelimaketis võisteldakse parima Nemiroffi viina täpsusvalamises. 550 grivnat ehk ligi 2000 krooni maksev piletit pole Ukrainas, kus pensioni saadakse 300 grivnat, lihtne saada. Seda enam, et mentaalselt on Ukraina küll Euroopas, kuid olmeliselt ikkagi Ida-Euroopas.

Eurovisioon on ilmselgelt telesaade, mida pole üldse huvitav saalist vaadata. Tähendab ekraani toetuseta vaadata. Kui umbes kuueks looks kaob kahelt laealuselt “hüper-supersuureks” kiidetud LCD-monitorilt pilt, kaob ka kogu kontserdi efekt. Muide, sama lava ja monitoridega õnnestub veel kohtuda neil, kes on ostnud pileti U2 eurotuurile.

Kogu Ukraina meenetööstus ja kiirtoit on nii rahvuslik, et keskmine välismaalane ei oska seda hinnata. No oskad sa siis aru saada, kas vareenikud, pelmeenid või borš on head, kui sa neid varem kunagi söönud ei ole?

Naiste WC on ka täiesti uskumatu koht. Enamik idaeurooplasi suitsetab teatavasti korstna kombel ja naistetualeti järjekorras suudavad imekaunid tibid korraga suitsetada, nii et õhk meenutab gaasikambrit, ja lämmatada tulijaid ka juukselakiga. Seda eranditult.

Opositsionääride lipud saalis

Saalis oli helikvaliteet ilmselt sama halb kui koduses televiisoris. See-eest on huvitav jälgida, mis lippe on fännid välja toonud. Ehkki ametlik Valgevene delegatsioon on riietatud kandadeni ametlikku puna-rohelisse rahvusmustriga sovetiaegsesse lippu, siis saali tõid noored kas Ukraina või Valgevene ajaloolisi rahvuslippe, mis on valgel põhjal olev punane laid ilma igasuguste sümboliteta. Ametlikult on need lipud Valgevenes keelatud. Seda nähes läheb süda soojaks... Nagu oleks jälle Tartu muinsuskaitsepäevad ja Eesti rahvusvärvid esmakordselt välja toodud.

Samuti näivad idaeurooplastele tohutult meeldivat Euroopa Liidu ja NATO vihmavarjud, sest saali opositsiooniline parem tiib lehvitab vähemalt kümmekonda euroliidu lippu ja mõnda NATO oma. Kahjuks jääb pisut segaseks, mis organisatsiooni esitab pühvliga lipp. Võib-olla on see lihtsalt Küprose lipu mutant?

Aga teadmised Horvaatia ning teiste endiste Jugoslaavia riikide lippudest avarduvad märkimisväärselt.

Kuhu kadus päikene?

Kogu sõu ei lõppenud Eestile just kõige positiivsemalt. “Mis te olete ilmaga teinud? Kas tõesti Kiiev nutab meie pärast, et vihma sajab?” küsib Suntribe’i Mari-Leen rohkem iseendalt kui kelleltki teiselt pärast kaotatud poolfinaali Palats Sportu tagauksest väljudes. Tõesti – 30-kraadine kuumus on taandunud tavalise sajuse eesti suveilma ees.

Ajakirjanike ette astuvad tüdrukud küll vapralt lauldes ja võiduindu demonstreerides, kuid poolfinaalist väljajäämine on ikkagi valus. Aga sõubisnises ju tundeid, aluspesu ega pisaraid tihti ei demonstreerita.

Rahvaste sõpruse monument

Ninjade arvates pääsesid finaali edasi paljud maad, kellest ei oleks võinud arvatagi, et nemad sinna saavad – “sellised lambist-tulnud-riigid”.

Kirjeldades oma tundeid poolfinaali tulemuste hindamise ajal räägivad ninjad, et jalad olevat hakanud värisema, kui nad oma edasipääsemisest kuulsid. “Nüüd on meil tekkinud tõsine tahtmine asi hästi lõpule viia,” ütlevad nad. “Eesti laul on ikkagi finaalis,” lohutatakse fänne. Sealjuures tuleb anda ninjadele au, sest tõeliste väliseestlastena ei jäta nad kusagil oma Eesti päritolu mainimata. Eesti Eurovisiooni fännklubi pakib Swistonia staarid meie trikoloori, aga kohe tuleb ka šveitslane oma lipuga ja nii nad seal seisavadki välklampide sähvatustes kui rahvaste sõpruse monument.

Kirkorovi tühjaläinud pingutus

Ilmselt kõige kõvem põrumine tabas ikkagi Valgevene Angelicat, kes tänu oma imekleidile sisuliselt kanti trepist alla, kus teda ootas Kirkorov musta limusiiniga. Limusiinist tundus, et laiali-läinud ripsmetušši, pisaraid ja nuttu seal jagus.

Oli ju Valgevene promokampaaniasse tohutult investeeritud, isegi selle riigi ajakirjanikud kandsid Angelica nimega ja rahvusliku kaelusega T-särke ning enne poolfinaali võimlesid ja huilgasid spordihalli ees prisked valgevene cheerleader’id.

Kirkorov on püstitanud erinevaid vandenõuteooriad teemal, miks ikka tema kaitsealune kreeklaste loodud looga ei võitnud. “No ma olen ise selle läbi elanud, Alla Pugatšova on selle läbi elanud, see on riikidevahelise koostöö tulemus, just endise Jugoslaavia pinnal,” ütleb Kirkorov ning tema suured kurvad spanjelisilmad on tüdimust tulvil ja sõrmuseid täis käsi trummeldab limusiiniuksel. Ilmselt tuleb selles muusikalises perekonnas siis kahtlustada Eurovisiooni-alast karmavõlga.

Üks Kirkorovi vandenõu-teooriaid ei pruugigi olla vale: demokraatiale avanenud ukrainlased, rumeenlased ja teised lihtsalt peavad halvaks tooniks hääletada Lukašenko autoritaarse Valgevene poolt. Tahame või mitte, aga Eurovisioon on sel aastal politiilisem kui kunagi varem. Veel vähem tahetakse hääletada Venemaa tegijate poolt, olgu või tegemist sõubisnise, mitte kirgliku vabadusliikumisega.

Kui EPL-i delegatsioonil õnnestub lõpuks jõuda euroklubisse – see asub muide kolmel-neljal korrusel ja purskkaevudega lavaga hoovis –, on seal just avatud peolauad ning saabunud õhtu kulminatsioon.

Tuhka pähe eurohümni saatel

Täiesti oimetuks töötanud teenindaja laob sulle taldrikule piprapekki, soolakurki, soolaseeni, hapukapsast, imeliku välimusega vorsti, adzikat, marineeritud tomateid ja küüslauku ning annab pitsi Gorilka viinaga. Aga siis juhtub midagi uskumatut. Eurohümni “Ood rõõmule” saatel vallandub taevas ilutulestik, mis puistab tuhka ja veel hõõguvaid tukke publikule pähe, nii et rahvas pageb päikesevarjude ja rõdude alla.

Korraga oleks ka kogu sakumm ja viinapits nagu Hiroshima üle elanud. Siis jõuab mulle kohale, et see ongi uus Euroopa: just kui oled pitsi suu äärde tõstnud, puistatakse sulle pidulikult eurohümni saatel kõrgemalt poolt tuld, tõrva ja tuhka pähe. Ei mingeid turvalisi vihmavarje.

Kohalik meditsiin

Kuidas ma Borissi otsisin

•• Esimesel päeval pressikeskuses suutis üks otsa jooksnud härra mulle topsitäie tulikuuma kohvi randmele valada. Väga valus oli, särk sulas natuke ja ma leidsin, et peaks nõudma meditsiinilist esmaabi. Selgus, et Punase Risti ajaloolistes kostüümides naised nagu vanades filmides seda oma telgis ei anna ja saadavad mu Borissi juurde.

•• Iga küsitletav juhatas mind mu villides käega kellegi Borissi juurde, kellest ma arvasin, et tegu võiks olla vuntsilise üldtunnustatud arstiga. Millegipärast teadsid Borissi olemasolust ka kõik turvateenistuse töötajad. Mõtlesin, et tegu peab olema väga kuulsa arstiga.

•• Mind saadeti hoopis spordipalee kolmandale korrusele garderoobide vahele, kuhu muidu ei pääse ükski ajakirjanik ka surma ähvardusel. Seal võtsid mind vastu sõbralik doktor ja õde. Doktor seletas, et tema ei ole Boriss, tegu on hoopis erateenust pakkuva meditsiinifirmaga Boriss, mis sai nime omaniku eesnime järgi. Et kui riiklik kiirabi ei aita, siis aitavad nemad. Põhiliselt küll rikkaid inimesi, sest üks väljakutse maksab umbes 50 eurot.

•• Igal juhul hoolitses minu eest viimati nii hästi ema – side, valuvaigisti, pantenool, käsk uuesti sidumisele tulla, rahustav vestlus. Samal ajal parandas seal oma konnasilmi ka turvateenistuse pealik, kes oli sunnitud kingades ja ülikonnas kuumuse käes praadima. Turvamehe kohta oli ta ülimalt sõbralik.

•• Ainus, mis mind murelikuks tegi, oli see, et tubli õde tahtis valuvaigistavat süsti teha. Mõte süstist Ukraina olmes paljastas minus esmakordselt hüpohondriku ja ma olin valmis kohe tableti alla kugistama.

•• Muide, Eurovisiooni lõppvooru päeval jagatakse spordipalee ees tasuta kondoome.

•• Seda teevad ingliskeelsed Punase Risti vabatahtlikud, kellel on seljas T-särgid kirjaga “You Can’t Get Hurt By Kissing And Touching.”

Kohalik linnapilt

Kastanite ja maikellukeste Kiiev

•• Eurovisiooni päevil on õitsvatesse kastanitesse uppuv jala-käijatetänav Kreštšatik iga päev liikluseks suletud. Seal asub maailma pikim õlletänav, kus öö läbi saab osta oma paarigrivnast liitrist pudeliõlut.

•• Kiiev on erakordselt roheline linn ja tema tunnuspuu on kastan. Õitsvad kastanid ja paplid annavad linnale erakordselt romantilise meeleolu. Nagu ka sõbralikud ja avatud inimesed. Inimestele meeldib siin guljaitada, lillekimbud käes.

•• Mingil seletamatul põhjusel kattus ühel hommikul terve Kreštšatik maikellukestega – kõik õllekohvikud ehtisid lauad nendega, metroojaamade sisse-käikude juures müüdi neid, noorpaarid jalutasid, maikellukesekimbud käes.

•• Tundus, nagu oleks neid mingist seletamatust paigast kohale voolanud.

Kohalik kaubandus

“Hei paren, u tebja sigaretku jest?”

•• Sigaretid, mida siinkandis müüakse ka lahtiselt ja ühekaupa, kaovad erinevalt alkoholist ööseks müügilt. Isegi politseinikud ja turvamehed ei pea paljuks möödujatelt suitsu pommida, seda ka pressikeskuses.

•• Kuigi enne Eurovisiooni oli Kiievil probleem, kas ikka jagub piisavalt suveniire, selgub nüüd, et ega keegi neid nii väga osta tahagi. Rääkimata kiirtoidust, mis ei tekita mingit ahvatlust. Nii kuivavadki kahtlaselt mittesöödava välimusega pirukad ja või-leivad lettidel.

Ehkki kõik suveniirilettidel pakutav on kas rahvusliku puna-must-valge tikandiga rüütatud, muidu rahvuslik või oranž ja revolutsiooniteemaline, tundub, et hästi sellel kaubal ei lähe. Koorest punutised, puust helmed, Juštšenko näopildid, pärltikandiga pluusid jäävad stiililt pigem kuhugi paarikümne aasta tagusesse kunstkäsitööaega. Samas maksavad üüratuid summasid.

•• Eurovisiooni meenetest on saadaval nii ametlikke kui ka piraatversioone, millel on mitmekordne hinnavahe.