Süda paha Sartre’i moodi
Seesugune tunne tabab peategelast Roquentini väljamõeldud provintsilinnas Bouville’is ühtelugu. Päevikuvormis romaan ei ole muidugi realistlik kirjeldus, ka mitte naturalistlik, mida on mõnikord väidetud. See on pigem peategelase psüh-hograafia ja samas ka pole seda. Lugeja ei saa Roquentini hingeelust ja eluloost kuigi palju teada ning ka Bouville’i pildikesed on kuidagi unenäolikult looritatud. “Sulaselge võõrandumine!” karjataks ehk see, kes on Sartre’i hilisema filosoofilise loominguga põgusalt tuttav.
Oleksin võõrandumise mõistega aga ettevaatlikum, ehkki on öeldud, et esikromaani kirjutamise ajaks olid Sartre’i filosoofilised hoiakud enam-vähem paigas. Samas oli ta tollal veel üsna Heideggeri faarvaatris ja püüdes kirjutada filoofilist romaani võis ta silmas pidada seda olemiskuju, mida Heidegger nimetab maailmas-olemiseks (In-der-Welt-Sein) ja kus määrav on müstiline kategooria Das Man, mille olen enda jaoks naljatlevalt tõlkinud kse-olevikuks. Maailmas-olemise kuju on valdavalt see, kuidas maailmas ollakse. Ja kus veel võiks prantslase jaoks seesugune Das Man kaunimini ilmneda kui just provintsilinnas.
Paljuimetletud prantsuse vaim on kõigist teistest Euroopa vaimudest kõige ehedamal kujul jätkanud ja matkinud Vana-Rooma jaotust metropoliks ja provintsideks. Kõik väärtuslik ja tõeline toimub üksnes keskuses, Pariisis või varasemal ajal ka Versailles’s. Ühiskondlikus hierarhias on väärtuslik vaid monarhi läheduses ja kõrgseltskonnas toimuv või siis päris ruraalne maavaikelu, ei kunagi aga kodanlike ja väikekodanlike provintsilinnade olu. Selle eluvaate järgi püüeldi Voltaire’i ajal valgustatud monarhia poole ning kõige rohkem vihati kodanlast, kes polnud tsentrismi mõttes ei liha ega kala.
Prantsuse revolutsioon tähendas küll kolmanda seisuse võitu, aga prantsuse uhket tsenristlikku vaimu see asjaolu palju ei kõigutanud. Võib-olla on mu oletus liiga vägivaldne, aga tundub, et varase tugeva kodanlusega riikides, nagu Madalmaades ja Inglismaal, ei sündinud ega ole tänaseni kanda kinnitanud radikaalset kommunistlikku liikumist. Marx ei olnud prantslane, aga eks meie vanem seltskond ole kõik õppinud marksismi kolme allikat ja kolme komponenti. Marxi juured olid just prantsuse vaimus ja seetõttu tuligi Sartre’ist pärast Teist maailmasõda otsekui iseenesest korralik stalinist, ilma et ta öeldavasti oleks kunagi Marxi ennast lugenud.
Roquentinil ajab südame pahaks nii see, mis on ta sees, kui ka see, mida ta enda ümber näeb ja kogeb. Lugeja loeb pisut somnambuulset teksti, mis kirjeldab kõige rohkem seda, kuidas peategelase teadvusesse laekuvad andmed ümbritsevast ja ta enda sisemusest. Kui Sartre’i “Olemise ja eimiski” üks tähtsamaid arutluskäike käsitleb intentsionaalsust ehk teadmise sihitust või suunatust (alati teatakse millestki midagi, ei ole olemas puhast teadmist), siis “Iivelduses” saamegi kõige täpsemini teada peategelase meeleelundite ja esmaste mõt-tekäikude lihtandmeid, tekst ei küündi ega peagi küündima millegi olemusliku või päris tõeliseni. Ehk õigemini, seda olemuslikkuse küsimust ei püstitatagi. Ning just see hoiak mõjub võõrandavana, muidugi mitte nii ehedal kujul kui hiljem “Sõnades”.
