Sügis on veel kaugel, aga sonaat juba puudutab hinge
“…Ma tahan teha filmi emast-tütrest, tütrest-emast, ning nendesse kahte rolli pean ma võtma Ingrid Bergmani ja Liv Ullmanni – ainult nemad. See peab välja nägema umbes niimoodi: Helena pole eriti ilus, ta on 35-aastane ja tema mees on pastor. Nad elavad kiriku lähedal kogudusemajas rahulikku elu. Helena väljapaistvast pianistist ema, kes sõidab ringi kogu maailmas, valmistub külaskäiguks tütre juurde. Helena unistab kirglikult kohtumisest emaga, kuid rõõmus kokkusaamine muutub üsna pea öisteks suheteklaarimisteks. Helena söandab esimest korda kõnelda tõtt… Ema on šokeeritud, tajudes teise vihkamist ja põlgust…” kirjutas Ingmar Bergman oma päevikus filmi “Sügissonaat” kohta.
Kui tema idee lõpuks teostus, olid asjad kujunenud palju keerulisemaks kui lihtsalt üks ema ja tütre suheteklaarimine. Bergmani teostes ei ole ju tegelikult miski must-valge. Sügaval fassaadi taga on tegelased ning nende motiivid ja tunded kirjumad kui sügisene maastik.
“Sügissonaat” pole selles suhtes erand ning kes on parem inimene seda maastikku maalima kui mitte õhkkonna loomise meister Priit Pedajas. Ülle Kaljuste sobib enesekeskse ema Charlotte’i rolli nii loomulikult, et temast on isegi natuke kahju, et tal egoistlike naiste rollid nii hästi välja tulevad. Samas ei ole ka esimene hinnang temale õiglane.
Lapsepõlves vanemate huvist ja armastusest ilma jäänud naisena otsib ta ülejäänud elus kogu aeg tähelepanu ja imetlejaid, surudes ebameeldivad tunded alati alla. Seda asjaolu väljendavad repliigid: “Me ju leppisime kokku, et tundepuhangud jäävad täna ära!” või “Kell on juba veerand viis, täna pole enam pisarateks aega.”
Või siis tütre äng sellest, et ta pidi nutma salaja, sest emale pisarad ei meeldinud. Või ta pidi olema kogu aeg ilus, sest emale ei meeldinud koledad inimesed. “Ema ei olnud kunagi vihane või kurb, ta tundis valu,” iseloomustab tütar ema oma mehele Viktorile (kes on pastor nagu Bergmani isagi).
“Ma ei taha teha lihtsalt intellektuaalseid filme. Ma tahan, et publik tunneks ja tajuks minu filme. See on minule palju olulisem kui see, et nad mu filme mõistaksid,” tunnistas Ingmar Bergman 1964. aastal Playboyle antud intervjuus. “Sügissonaadist” on raske puudutamata jääda. Ema ja tütre tunded on nii intensiivsed, et haaravad tükikese vaatajast, pigistavad hinge ja annavad selle räsituna alles paari päeva pärast tagasi.
Kogu tõsiduse, kurbuse ja ehk isegi depressiivsuse juures on “Sügissonaadis” ka helgust ja huumorit. Kas või karmis võtmestseenis, kus Charlotte seletab tütrele, kuidas Chopini prelüüdi mängida. “Ühesõnaga, Chopin ei olnud mingi tundeline eit,” manitseb ta taas tunnete vaoshoidmisele, ning saalist kostab naeru.
Tegelikult jookseb “Sügissonaadis” Eesti kontekstis ka omamoodi paeluv kõrvallugu. Ingmar Bergman oli kümme aastat abielus eduka kontsertpianisti Käbi Lareteiga, kes samuti eelistas karjääri perele ning kelle üks lemmikjooke on viski (Charlotte tõdeb: “Pole midagi paremat kui viski pärast õhtusööki.”).
Pärast lahkuminekut oli Bergman öelnud, et on raske elada koos inimesega, kes nii palju ruumi võtab. Üsna selgelt tundub Laretei olevat Charlotte’i prototüüp. Mis veel põnevam – Bergmani filmis on Chopini prelüüdi sisse mänginud just Laretei ning ka kaadris nähtavad käed klaveril on tema, mitte Ingrid Bergmani omad.
Sügissonaat
•• Ingmar Bergman
•• Lavastaja Priit Pedajas
•• Kunstnik Reet Aus (külalisena)
•• Tõlkija Ülev Aaloe
•• Osades Ülle Kaljuste, Maria Avdjuško, Ain Lutsepp, Britta Vahur
•• Esietendus 8. veebruaril Draamateatri väikeses saalis
