“Sügisballi” saalides tantsib tuul
Külaline sõidab sügisballile bussiga. Piki kanalit, läbi esimeste mikrorajoonide, üle Tondiraba tühermaa taha lõppu välja. Lõpp-peatuses maha astunud külalist tervitavad peoperemehed on vihm ja tuul. Aeg-ajalt kiikab pilve tagant päike, va tuhkatriinu. Tantsime?
Külaline lõikab läbi hoovikanjoni, mille kohal tiirutavad tuvid ning mille põhjas lebavad kõrvuti Ford Sierra, Žiguli null-mis-iganes ja Opel Ascona. Huvitav, kas nende omanikud teavad üksteist?
Võimalik. Sama hoov ikkagi. Kanjonist pääseb piki tühermaad jooksvale asfaldiribale. Väidetavalt on tegemist Ussi-
mäe teega.
Peoperemehed vihm ja tuul hoolitsevad külalise eest. Vihm sajab talle pähe, otse tema tuulest sasitud juustesse. Külalisele see ei meeldi, ta põgeneb üle tühermaa sinna, kuhu vihm ja tuul kunagi ei tule – Priisle poodi.
“Vtšera bõla solnetsˇnaja pogoda,” ohkab läbi kaupluse klaasuste vihma silmitsev vanaproua kõrvalseisjatele. Tema igatsus põrkab vastu vaikimist. Keda tema ulmad huvitama peaksid?
Külaline suundub kaubatänava otsas terendavasse muusikapoodi.
“Sprosite!” pöördub müüja tema poole. Rinnasilt väidab, et tema nimi on Valentina. Välja näeb ta nagu too tapetud vene ajakirjanik Anna Politkovskaja.
“Kas teil Tarakany! plaate on?” küsib külaline.
Valentina (Anna?) raputab pead.
“Ma vaatan veidike niisama,” asub külaline plaate sirvima.
Valentina (või ikkagi Anna?) läheb kassasse tagasi.
Külaline võtab riiulist Kino albumi “Not?” ja suundub samuti kassasse.
“Kas te “Sügisballi” teate? On üks uus Eesti film. Siin kandis filmiti,” küsib ta maksmise ajal Valentinalt. (Ei-ei! Ikka Annalt!)
“Mjeil ej ole sjeda,” laiutab too käsi.
Külaline naerab: “See pole veel kinnogi jõudnud! Aga juba võitis Itaalias festivalil auhinna.”
Valentina-Anna (raudselt oli too mõrv suurejooneline lavastus ja Politkovskaja alustas Eestis uue nime all uut elu) elavneb: “Jah! “Sjugisball”! Tjean küll! Kjull ta kjunagi meile jõuab!”
Selle peale, et ta ise on praegu sügisballil, Valentina-Anna (uskuge mind: Elvis elab Koplis!) ei tule.
Vihm on sügisballi vastu huvi kaotanud. Tuul seevastu sasib endiselt külalise juukseid. Ja päike, va tuhkatriinu julgeb pilve varjust talle üha rohkem oma nappi ilu näidata. Külaline sukeldub hoovikanjonite rägastikku.
Teisel pool kanjoneid on endine tühermaa, praegu park. Asfalteeritud jalgteed, mänguväljak, rularamp, puseriti põõsad, pingid, prügikastid, laternad ning üksikud jalutajad.
“Na... nado!” toob tuul külalise kõrvu vihase naisehääle. Külaline pöörab end hääle suunas. Noor ema kiigutab pingil lapsevankrit ning karjub telefoni: “Nu blj...!”
Milles probleem? Ei tea. Keegi möödakäijatest karjujale tähelepanu ei pööra. Külalinegi jalutab tuule sabas edasi.
Mustakivi tee ja Linnamäe tee ristumiskohal on Tigrani sˇasˇlõkibaar, sügisballi puhvet. Külaline siseneb ja tellib jaaguaritäpiliselt õllevalajalt sˇasˇlõki lavasˇis.
Emotukaga ettekandja “head isu” kõlab kui nekroloog kassipojale, kellele said saatuslikuks õpingud teisel pool järjekordset tühermaad tuulte ristumiskohas kõrguvas mereakadeemias.
“Kas te “Sügisballi” teate? On üks uus Eesti film. Siin kandis filmiti,” küsib külaline eine lõpetuseks jaaguar-õllevalajalt ning emotukaga ettekandjalt.
“Jei. Jesimest korda kjuuleme,” raputavad mõlemad pead.
Pidu šašlõkibaari akna taga kogub hoogu. Kolm koolipoissi teevad bussipeatuses suitsu. Kellele neil ikka vahele jääda on? Keegi ei jõua ju kõiki siinseid patsaane jälgida.
Külaline astub bussi. Tema jaoks on pidu läbi. Enne lauluväljaku mäest alla sõitmist täitub buss kibeda suitsuga.
“Vabandage, buss on suitsu täis,” pöördub sportlik noormees bussijuhi poole.
“Nje ponimaju,” rehmab too käega.
“Kas te oskate vene keelt, et talle öelda, et buss on suitsu täis?” küsib noormees külaliselt.
“Ei. Nii palju ma paraku vene keelt ei oska,” raputab külaline pead.
