Nüüdseks kaugeks möödanikuks hämustunud millenniumi vahetusel lugesin Anja Kauraneni “Syysprinssi” eestindust “Sügisprints” (kirjastus Valgus, 1999) Agni Kaldma tõlkes. Tol ajal ma ei teadnud, et 1980-ndate alguse meedia poolt Soome pungipõlvkonna pungi preestrinnaks tituleeritud minajutustaja armuloo partnerina sügisprintsiks ülendatud persooni prototüüp oli tollane noorkirjanik Harri Sirola (1958– 2001). Sirola sai kurikuulsaks oma 1980. aastal ilmavalgust näinud esikromaaniga “Abiturientti”. Sellele järgnevast ajast jutustabki Kauraneni armu- ja loomingulise rivaliteedi nostalgiline lugu “Sügisprints”.

Harri Sirola lõpu poole maniakaalsesse depressiooni kalduv lühike elu päädis enesetapuga metroorongi all. Ometi suutis ta elu jooksul avaldada kümmekond raamatut – romaane, jutustusi, novelle, luuletusi, esseid. Eriline koht selles nimistus on 1991. aastal ilmunud romaanil “Kaksi kaupunkia”. Soomes ilmus sellest kordustrükkki ning nüüd on Peeter Ilusa toimetamisel kirjastus Penikoorem, Vision Book vahendanud meile “Kaks linna” Silja Ildi tõlkes. Sirola lootis oma romaanist palju, lootused kahjuks ei täitunud. Sirola vaimsele tervisele see hästi ei mõjunud. Tartu soome instituudi rahvaga rääkides võis järeldada – ilmumisaeg ega ajastus polnud soodsad. Loodetavasti on eestinduse üllitamisaeg soodsam. Peab olema.

Millest räägib see raamjutustusena esitatud Tarmo Urbile pühendatud paljude tegevusliinidega, aga ometi kompaktne romaan? Usun, et aja kulgemisest nelja aasta vahel (1983. aasta mai kuni 1987. aasta november) Soome lahe kahel kaldal Tallinnas ja Helsingis, Soome lahe vetes ja jääl, kõrtsides ja kohvikustes, terrorirezˇiimiga tegelikkuse kohtutes, vanglates, laagrites ja vaimuhaiglates elik hullumajades. Jah, see on mingil määral Sirola eneseirooniline kättemaksulugu kuhtunud armastusele ning loomerivaliteedile (võrdluseks ja võimenduseks lugege “Sügisprintsi”), teostamatute unelmate ja luhtunud lootuste lugu, Tallinna-nimelise linna lugu, Helsingi lugu. Nendes linnades elavate inimeste sarkastiline ja samal ajal ootamatult empaatiline lugu.

Jõuetus ja power

Mingil määral on see vendade Semperite (prototüüpideks Tarmo ja Toomas Urb) lugu. Uskumatu jõuetuse ja uskumatu power’i lugu. Kohati groteskne, kohati liigutav, kohati õrn ja rõve, kohati lõbu ja himu lugu. Seda võib võtta seiklusjutuna, ta on loetav, samal ajal küllalt keerulise kompositsiooniga (võtame või kirjade peatüki), uskumatult detailitäpne (lõhe- ja hülgepüük, paadi ehitus, “piirikargamised”, vanglad, laagrid, kohtufarsid ja hullarid). Muidugi, mõnikord on üht-teist võimendatud, nihestatud, ent selle kunstikavatsuslikkus on ilmselge. Kuidas välja on tulnud – see on juba omaette küsimus. Tajutav on aga romaani vaatepunkt – koht Soome lahes, kust on ühel ajal nähtavad Soome poolel Helsingi ja Porkkala majakate tuled ning Eesti poolel Tallinna madaliku ja Naissaare majakad, eriti aga samal ajal olemasolev ja olematu riigipiir ning selle ületamatus ja ületamine igas mõttes. Ja et tegudes saavad ettemääratult siiski kokku kas või lüüasaamistes sellised mehed nagu kalur Joni ja kurat teab mis mees (superman?) Ants.

Allakirjutanu ei pea Sirola “Kaht linna” küll mingiks eriliseks tippteoseks, ent Eestile oluliseks teoseks küll. Kirjutatud on see elavalt, tegelaskujude loomisel on autor olnud mitmeplaaniliselt osav ja usutav. Kompositsioon on korras ja vaatepunkt paigas. Stiilil pole viga ja tõlkijat tuleb kiita. Selle raamatu puhul võib täheldada kaht tõika. Esiteks, miks raiskas Sirola seitse aastat, avaldamaks 1991. aastal sellise raamatu Eesti lähiajaloost? Miks meie belletristid pole praegugi veel niisuguseks loomeks valmis? Teiseks ei maksa unustada, et 1998. aastal, kui vennaksed Urbid said lõpuks putket panna, oli Harri Sirola see, kes nad oma käulaga Rootsi toimetas. Ning last but not least, kes võtaks eestindada Sirola luigelaulu romaani “Jeesus Enkelinpoika Nasaretilainen” (2001)?

Kaks linna

Harri Sirola

Kirjastus Penikoorem,

Vision Book