Kuigi on õige öelda, et pornograafia on sama vana kui inimkond, siis suure tõenäosusega pole erutavad stseenid olnud kunagi varem nii lihtsasti kättesaadavad (aitäh, kiire internet!).

Nagu ka kõik teised nähtused, mis seonduvad tänapäeva inimese maailmaga, on ka pornograafia ramminud ennast kunsti aineseks. Sest näiteks dokumentaalfilm „Rocco” pole ainult sotsioloogiline uurimus filmikeeles, vaid tõstab oma peategelase kunstipärase kangelase staatusesse. Muidugi ei tee film seda süütult, ta kasutab pildi atraktiivsuse suurendamiseks ka kaunist kehalist materjali, mida nende filmi materjal pornotööstus pakub.

Kuid ka pornograafial endal on võime pürgida kunstiks ja ideoloogiliseks sõnumiks, mis avardab maailmapilti ning võib peavooluporno stereotüüpe murdes panna vaataja enda vajadusi ümber hindama.