90-aastane Eesti Vabariik pole noor mitte üksnes ealt, vaid ka eneseteadvuselt. Ning Eesti riiki, mis sündis Vabadussõjas (1918–1920), käsitavad eestlased just noorte saavutusena: Vabadussõja keskne mälestusmärk (Ferdi Sannamees, 1927/93) on püstitatud langenud koolilastele ja paikneb Tallinna reaalkooli ees. Vabadussõda on meie emotsionaalses mälus niivõrd tugevasti seotud noorusega, et just see sisetunne takistab paljusid omaks võtmast uue monumendi ideed: too tänavu püstitatav ristiga sammas on vaimult liiga vanurlik, liiga vanasurnuaedlik. Eestlaste riiki mäletatagu ikka kui noorte kättevõidetut, mäletatagu nagu Albert Kivikase noorsooromaanis “Nimed marmortahvlil” (1936) ja selle ekraniseeringus Elmo Nügaselt (2002). Mäletatagu nagu Henrik Visnapuu luuletuses “Ole tervitet, tervitet” (1924) “noorte langenud sõdurite mälestuseks”:
Nii ilus on surra, kui oled noor...
Ole tervitet, tervitet vaba maa!
Ei mineja unusta suuda
Maad seda, mis armastas noorena...
Kuidas said noorukesed sambaautorid küll esitada nii ebanoorusliku idee?
Meenutagem, et ka Eesti Vabariigi taasiseseisvudes 1980.–1990. aastate vahetusel olid emotsionaalselt kõige soodsamas asendis Eesti Üliõpilaste Seltsi noored, kes tulid poliitikasse Isamaa-erakonna ulja ning armutu loosungiga “Plats puhtaks!”. Samal ajal võisid Vabadussõja veteranid tunduda nagu raugaks riietunud poisid. Nüüd tahetakse nood igavesed poisid tolle ristiga mumifitseerida!
Rahvuse ealine eneseteadvus on sügav kultuurisemiootiline probleem. Praegu paistab see olevat meie identsuse põhiprobleem.
II
“Mõistuspärase argumentatsiooni veenvusest saab rääkida ainult juhul, kui emotsionaalsus mingis konkreetses olukorras ei küüni teatava kriitilise punktini.”
Carl Gustav Jung,
“Olevik ja tulevik”
Eestluse idee sündis Õpetatud Eesti Seltsis, saksakeelsete akadeemiliste vanurite eestvõttel. “Kalevipoja” ilmumise ajaks (1861) olnuksid asutajaliikmed Friedrich Robert Faehlmann 63-aastane ja Dietrich Heinrich Jürgenson 57-aastane, autor Friedrich Reinhold Kreutzwald ise sai juba 58 ning ärkamisaja vedur Johann Voldemar Jannsen 42.
Meie oma nooruskultuses ei taha sellest algusest kuulda, me peame seda mingiks eellooks. Meile muutub ärkamisaeg emotsionaalselt oluliseks alles järgmise, nooremate generatsiooniga: Lydia Koidula oli Vanemuise seltsi moodustamise ajal kõigest 18 ning “Emajõe ööbiku” trükist tulles 24-aastane, Carl Robert Jakobson aga “Kalevipoja” ilmudes vaid 20-aastane ja “Kolme isamaa kõne” autorina 29. Ärkamine, ärksus ja noorus kuuluvad ikka kokku, ning Jakobsoni surmaga 1882 ja Koidula lahkumisega 1886 oli ärkamisaeg oma jõu ammendanudki – surnud soojussurma. Kui karge, jääpurikana helisev järelakord kõlab aastakümneid hiljem Anna Haavalt: “Me oleme põhjamaa lapsed.” (1913)
Kuid meie nüüdses, Vabadussõja ajaarvamises paigutuvad ka Jakobson ja Kodula eelajalukku. Nende museaalne soliidsus kajastub meie uueaegses rahapildiski: nad on leidnud koha kaalukamatel kupüüridel: 500-kroonisel C. R. Jakobson, 100-kroonisel L. Koidula.
Sama mahajätu-saatus tabas Noor-Eesti ideed. Kui vähesed teavad, et esimene Noor-Eesti-nimeline liikumine tekkis juba ärkamisajal. Seda eritles Otepää kirikuõpetaja Jakob Hurt saksakeelses kõnes “Eesti päevaküsimused” (1874), mööndes, et uue rahvusliku liikumise nimi on laenatud Noor-Saksamaalt ega ole “võetud asja enda järgi, vaid on pikemata üle kantud täiesti teissuguselt objektilt, täiesti teistest aegadest, olukordadest ja püüetest”. Tema on nõus Noor-Eesti nimetust aktsepteerima, kui seda ei seostata “poliitiliste agitaatoritega või agraarässitajatega”, vaid püüdega “oma elu rahvusliku põhja peal hoida ja rahvusliku mündiga edasi välja ehitada”. Too esimene Noor-Eesti on eelajalukku maetud.
Teine Noor-Eesti, mis algatas meie kultuuris uue ärkamisaja, seostub küll selgelt nooruse ideega: uus liikumine, mis alates 1905. aastast ühendas eestlased moodsa Euroopa kultuuriga, kasvas välja kooliõpilaste kirjandusalbumeist. Selle liikumise vaimseks juhiks sai 22-aastane Gustav Suits, kelle manifest-kirjutises “Noorte püüded” (1905) oli lõpulausena sõnastatud uus rahvusliku arengu programm: “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Kuid säärane kosmopolitism ja küllalt segane ideoloogiline vahekord 1905. aasta Vene revolutsiooniga jättis ka tolle Noor-Eesti vabariikliku Vabadussõja varju. Gustav Suits ei mahu enam rahva mälus saja 20. sajandi suurkuju hulka!
Meie eneseteadvus on noorem, me oleme ju kõigest 90-aastane rahvas.
III
“Ta hakkas neile jutustama, mida meil on teada kõige vanemat... Siis ütles talle üks preestreist, kes oli väga vana: “Ah Solon, Solon, teie kreeklased olete ikka veel lapsed...””
Platon, “Timaios”
Meile sisaldab eestlus nooruslikku lootuse ideed. Lootus on see, mis väärtustab tulevikku, mitte minevikku. Lootus ütleb, et algus ei ole mitte möödunud, vaid tulevas ajas. Kõige selgemini sõnastab selle Gustav Suits luuletuses “Lõpp ja algus” (1905):
Me seisame kahe riigi väraval:
see üks on pimedus ja teine valgus.
Me, noored, ootame pilgul säraval:
nüüd see ligineb: lõpp ja algus!
Viimaks ometi!
Kummatigi jääb eestlaste kollektiivset mälu alati pingestama ka vastupidine: alguse väärtustus, minevikku vaade, eestluse juurte otsing muinasajast.
Ärkamisaeg algas Friedrich Robert Faehlmanni müütiliste muistenditega, mis lõid meile kujutluse muistsest õnnepõlvest, kus me olime suur ja vägev rahvas ning elasime Vanemuise kandle kaikudes. Tolle muinasaja ülevaima lauliku Friedrich Kuhlbarsi sõnumita 1869. aastast ei möödu ükski rahvalikum koosviibimine – just nagu söögi- ja joogipalve kõlab kooris: “Kui Kungla rahvas kuldsel a’al...” Just Kuhlbars juurutas rahva teadvusse uut sorti mütoloogilise eneseväärtustuse:
Eesti vaprad vanemad
Vaimuvallast vaatavad,
Peas neil paistvad pärlikroonid,
Võidulaulud nende suus.
Neil on kuninglikud troonid,
Kuldsed kandled palmipuust.
See on ühe väga vana rahva laul. Eesti rahva laul!
Tõepoolest, miks ei alga tänapäeva eestlase kultuuriteadvuses tema rahva kangelaslik minevik mitte 800 aasta tagusest, vaid alles 90 aasta tagusest vabadusvõitlusest? Miks Laidoner on meie kujutluses palju suurem sõjapealik kui Lembitu? Esimese hooga võiks vastata: sest Lembitu kaotas võitluse, aga Laidoner võitis. Aga kas ta ikka võitis? Kas Vabadussõda on tänaseks päevaks tõesti viimaks võidetud?
Lembitul on oma suurus. Laidoner juhtis noort rahvust, Lembitu aga üht Euroopa vanematest rahvastest. Meie saabusime siia juba kolmanda aastatuhande keskel e.m.a ning oleme omal maalapil elanud juba ligi 5000 aastat. Kellel tänapäeva Euroopas või Euroopa Liidus oleks sellele midagi vastu panna!
Siin kätkebki meie rahvusliku eneseteadvuse põhiküsimus. Selle pärandas tänapäevale Lennart Meri, kes väliskülalistele demonstreeris põldu, mida on haritud juba viis tuhat aastat, ja kirjutas “Hõbevalge” (1976) ning “Hõbevalgema” (1984), mis pakkusid eestlastele uue eneseväärtustuse võimaluse.
“Euroopa vanima rahva” teadvusele vastandub meil “vähema venna” psüühiline kompleks, mis iseloomustas eestlasi nii ärkamisajal, NSV Liidus kui ka kummitab taastatud Eesti Vabariigis. Ärkamisajal möönis Jakob Hurt: “Kui me ei saa suureks jõult ega arvult, siis võime saada suureks kultuurilt.” Eesti NSV-na olime enese silmis kõige noorem, kõige väiksem, aga kõige tublim ja kavalam liiduvabariik. Taasiseseisvunult uhkustasime Euroopa kõige nooremate ministritega. Euroopa Liitu tormasime 2003 nagu poisikesed. Aastal 2008 tahame ärkamisaegse hümni asendada uuema, moodsamaga...
Me ei oska tänapäeva Euroopas olla kollektiivselt väärikad eestlased. Tunnistagem seda nüüd, kus Eesti Vabariigi pealinnast Tallinnast saab 34 kuu pärast Euroopa kultuuripealinn. Jäägem eestlasteks ja saagem eurooplasteks!
Hando Runnel kirjutas 1982:
Üks väga vana rahvas,
kel muldne tarkus suus,
meid teretas aegade tagant
ja ütles, me olla uus,
ja ütles, me olla elus,
me päevad olla veel ees.
Ning seda õnne kuuldes
meil olid silmad vees.
See vana rahvas oleme meie ise, eestlased.
