Sünagoog Tallinnas — palju ruumi ja klaasi
Nüüdisaegse ilmega sünagoog pole iseenesest midagi ennekuulmatut, küll aga on tavapäratu klaasirohkus fassaadil. Tavaliselt on sünagoogidel pisikesed aknad, sest klaaspindade rohkus muudab hoone kergesti haavatavaks-rünnatavaks. Siin seda kardetud pole. Lainetav klaasijoon paljastab tänaval möödujale kaadritena tegevust sünagoogis – üksnes sünagoogisaal jääb silmale täies mahus varjatuks – ja pakub sünagoogis olijale vaateid põlispuudega Karu ja Aedvilja tänavale.
Kõige suurejoonelisemalt on kujundatud sünagoogi peauks, millel on keerukas intarsiatehnikas kujutatud granaadipuu. Sümbol, mis viitab juutide kokkuhoidvusele ja mida kasutati juba iidsetel aegadel Jeruusalemma templi ja ülempreestri riietuse kaunistamiseks. Sama motiiv läbib tervet sünagoogi. Erinevalt ristiusust pole sünagoogis lubatud kujutada inimest ja motiivistik, mille seast valida, oli üsna piiratud (lilled, puuviljad, juuda lõvi). Granaadipuumotiiv ei tulenenud ettekirjutustest, vaid oli sisearhitektide Liis Lindvere ja Raili Palingu valik. “Otsustasime granaadipuu kasuks, kuna ta on kujundina väga graafiline,” selgitab Lindvere. Granaadipuu graafika on välja töötanud samuti KOKO büroos tegutsev graafiline disainer Martin Lazarev. Tema tehtud on näiteks ka klaasimustrid inglise kolledži spordihoones. Granaadipuumotiivi leiab nii sünagoogi peaukselt, saaliukselt kui ka galeriikäigult. Hetkemood, mis armastab kombineerida modernistlikult minimalistlikku ruumi, kandilisi või kergelt kaarduvaid vorme ornamentaalsete idamõjuliste motiividega, sobib sünagoogile nagu valatult.
Palju ruumi
Ruumielamus on vahest kõige suurem sünagoogi sisenedes. Kõrge aatrium loob võimsa ruumitunnetuse, sest sünagoogisaal on tõstetud teisele korrusele. Ruumimuljet võimendab ka lai trepiastmestik, millest moodustab n-ö kõndimiseks mõeldud ala vaid pisike osa. Laiad astmed selle kõrval on aga mõeldud loengute-seminaride pidamiseks. Tulemus mõjub amfiteaterlikult. Valgeks võõbatud seinad, klaas ja haljas betoon on aastatega kujunenud hea maitse etaloniks. Kontrastina on aga sisse toodud punane puit – naturaalne ja väärikas mahagon –, mis eristub seniste kase-tammelembeste ühiskondlike interjööride hulgas.
Kõige peenem aktsent sünagoogisaalile ongi õhulis-pitsiline galeriikäik ümber saali, granaatõunamustriline mahagonsein, mis tekitab ruumi ruumis ja loob idamaiselt salapärase valguse-varju mängu. Viimase ülesanne on varjata saalis olijate pilkude eest välismaailma, mis võiks mõtted jumalateenistuse ajal hoopis tänavasaginale viia.
Kuna tegemist on traditsioonilise juudi kogudusega, siis mehed ja naised istuvad palvetamise ajal eraldi, muidu mõtleb mees teenistuse ajal naisele, mitte jumalale. Seega on mehed saalis, naised rõdul. Metallpiirdelisele rõdule on pandud veel õrnalt läbikumav kangas, mis annab siseruumile õhulisust. Kuna rõdu kergelt kaardub, siis on vaade ülevalt üsna hea ja põhimõtteliselt on võimalik ka pilkudemäng allistujatega. Kaareline lagi on seotud otseselt akustiga, Eesti esiakustiku Linda Madaliku näpunäidete järgi kujundatud ruumis pole vahet, kas istud all või üleval, heli on ikka sama hea.
Mööbel on samuti mahagonist ja liivakarva polstriga, sobitudes maitsekalt interjööri ja luues sooja tunde. Sakraalsest tähtsaim on saalis aga toorakapp, kus hoitakse käsitsi kirjutatud toorarulle, mida kaunilt kutsutakse kuningannaks, nagu ka muide laupäeva (sabat). Toorakapi on sisearhitektid kujundanud hõbemustrilisena ja selle kohal seisavad heebrea keeles kümme käsku.
Rituaalse basseiniga ruum
Esimesele korrusele jääb koššer-köök traditsioonilise juudi toidu valmistamiseks, ürituste läbiviimise ruum Taaveti tähega põrandal, poeke ja vahest intrigeerivaim osa – mikvah. Rituaalse basseiniga ruum, kus naised käivad kord kuus pärast kuupuhastust kümblemas. Vesi juhitakse sinna ruumi otse katuselt, kuigi jah, tänapäeval läbib vihmavesi ka enne puhastus-
sseadmed. Mikvah koosneb mitmest ruumist, kõigepealt lahtiriietumisruum, siis vannituba, kus saab end puhtaks pesta, ja viimases asub alles rituaalne bassein, kuhu tohib minna naine alles ülevaataja loal. Seni Eestis mikvah puudus ja rabi naine käis kord kuus Helsingis või Riias. Sisearhitektid Liis Lindvere ja Raili Paling on tegelnud üsna palju detailidega – turvaväravad, kraanide skulpturaalselt kandiline vorm ja uksenupud. Sünagoogisaali ümaruksenupp Taaveti tähega meenutab küll kelmikalt õuna, aga humoorikust on ka sabatil rohkem kui luteri kirikus. Pilkupüüdev arhitektuur, õnnestunud siselahendus ja kvaliteetinterjöör jäävad sünagoogist meelde, nagu ka see, et valitud on tänapäevane lähenemine, mida leiab Tallinnas nii Püha Brigitta kloostrist (arhitekt Ra Luhse) kui ka metodisti kirikust (arhitekt Vilen Künnapu).
