Uus keskväljak on nii linnavalitsusele kui ka arhitektidele andnud võimaluse rakendada tegutsemisstrateegiaid, mida kaasaegne linnaehitus mõlemalt ootabki – et ühed määratleksid oma soovid funktsioonide osas ja neil oleks ärimeestele lubadusi jagades visioon ning teised kureeriksid kõik planeeritud tegevused ruumiliselt toimivaks tervikuks, omapoolsed arhitektuursed atraktsioonid sinna juurde.

Kaubandus ennekõike

Rakveres peegelduvad väiksemas mõõtkavas ka tallinlikud planeerimismured – on oma suurärimees, kelle kaubanduslikud erahuvid avaliku ruumi poliitikast jõhkralt üle sõidavad, väljaku kui Lääne-Virumaa ostukeskuse peamisteks manulisteks on poed ja veel kord poed. Uus jalakäijate tee ongi kujunenud eelkõige mugavalt bussijaama juurest algavaks kaubanduslikuks tarbimispromenaadiks – uus turuhoone (arhitektid Eek & Mutso) on üsna introvertne poekast, ka veneaegne kauplusehoone selle kõrval ning üle tee laiutav suur “Centrum” ei hooli kuigi palju väljaspool toimuvast, peaasi, et laadimisplatvormidele ja parklale ruumi oleks!

Keskväljakut poolitab uus läbimurre ning poodide vahel promeneerijad peavad vee- ja valgusatraktsioonidega keskplatsile jõudmiseks ületama autotee. Selle eest aga on kadunud tee platsi teisest servast, nii et olemasolevad või alles planeerimisel olevad majad saavad otse mustriliselt parketiga platsile suubuda. Nurgapealne Berliini baar on sinna välikohviku juba kiiresti püsti pannud. Hea linnaväljak ei tohi olla liiga suur, klassikaliselt piiravad seda ka majade seinad.

Arhitektuuribüroos Kosmos valminud platsikujundus (autor lisaks Tomistele ja Kadarikule ka Mihkel Tüür) näebki praeguse mõistatusliku keset ala asuva murukünka asemele tulevikus ette kuni viiekorruselist avalikku hoonet, “linna kõige tähtsamat maja”, ehkki väikses kohas läheb sellele sisu leidmine raskeks.

Muidu on plats nagu popp reklaampilt Eesti noorte arhitektide albumikaanelt: valgustite kaarjate varte otsas ripuvad erkkollased kuplikellukad, “põrand” on ekspressiivselt musta-valgekirju, ala tsoneerivad “muhud” ja “lohud”, kuskil purskab ja kuskil saavad lapsed mägironimist harrastada. Superdisain päädib sakilise bussipaviljoni ning järgmisel aastal valmivate istepinkidega.

Kunstnike kõrval tunnevad ka arhitektuuriringkonnad aina enam muret tüüpilise mittemõistmise, vähese ühiskondliku huvi pärast – “me talume seda, sest alternatiivi pole,” lugesin hiljuti nüüdisaegsete majade kohta Ekspressi kultuurilisast. Kosmose Rakvere plats püüab iga hinna eest sekkuda, silma torgata, positiivset kuvandit luua. Sellisena mõjubki ta esialgu ambitsioonika kujunduselementide kollektsioonina, platsi ruumiline väljakujunemine võtab veel aega.

Endine laadaplats koliti minema

•• Suur laadaplats, mis vanasti oli nädalavahetustel möllu täis, pidi niikuinii viisakaks toiduturuks kahanema, Kadarik-Tomiste-Valk nägid sellele koha ette promenaadi servas, uue turuhoone ees.

•• Siin sekkus aga asjasse kaasaegse kaubanduse suletud ruumi strateegia ja üle-linna-mehest turuomaniku tahe, jalakäijate kõrvale said kaubaautod ning turg koliti üldse minema.

•• Ongi seal nüüd selline hõre, tiheduse asemel avaratele vaadetele apelleeriv promenaad. Võib-olla polegi antud juhul suurlinliku linnauitaja meeliskelupaigaga midagi teha – tee valmimisest saadik pole selle äärde ühtki vabaõhukohvikut tekkinud –, võib-olla aga leiab see teistsugust kasutust – kontsertide pidamiseks, kaasaostetud söökide-jookide tarbimiseks