Suurepärane inimene ja kirjanik Herta Laipaik (Herta Leilia Kornev, 29.01. 1921–17.01. 2008) sündis Lõuna-Eestis Hummuli vallas ning tema arvukatest romaanidest ja juttudest võib tajuda, et ka mujal elades – kas Eestimaa pealinnas või Siberis – jäi ta oma lapsepõlve ilusa kodukandiga hingeniite pidi seotuks.
Tema põlvkonda on meie tahtest sõltumatu saatus Eestimaal üsna kurjasti rappinud. Laipaiga esimene abikaasa lahkus enamlaste eest Rootsi, kuid Herta seda saatust ei valinud. Ta tulevane abikaasa, dr Nikolai Kornev, küüditati 1949. aastal Siberisse ning Herta Laipaik läks talle aasta hiljem järele. Varsti pärast Stalini surma pääsesid mõlemad Eestisse tagasi.
Eestis töötas Herta Laipaik ajakirjanikuna, meditsiiniõena ning raamatukoguhoidjana. Tema esimene suurem ilmunud kirjandusteos on jutustus “Teenijatüdruk Kärt” (1944).
Küpses eas avaneja
Palju aega pühendas ta ka perekonnale ja lastele. Sel ajal kirjutas ta vaid mõne noorsoojutu, tuntuimad “Hõbetähega taigas” (1958) ja jutukogu “Üksik paat Jenisseil” (1966), aga ka kuuldemänge ja kirjanduskriitikat.
Kui paljud kirjanikud kirjutavad oma parimad teosed noor-põlves, siis Herta Laipaik avanes imeliselt just küpses eas. 1980-ndatel ja 1990-ndatel ilmusid tema kunstmuistendite kogud “Maarjakask” (1983) ja “Kurjasadu” (1987) ning hulganisti romaane: “Hallid luiged” (1986), “Hauakaevaja lood” (1990), “Koerakoonlane” (1993) “Oma koja narr” (1998), “Ood litrilisele õhtukleidile” (1999) jt. Need ei olnud sahtlisse kogunenud lood, mida ei saanud Nõukogude tingimustes avaldada, vaid kirjutatud ilmumise eel.
Väga paljudes Herta Laipaiga lugudes on müstilist hoovust. Nendel aastatel kirjandusse tunginud kurjuse noodid ja inetuste kujutamine jäid talle võõraks. Tema romaanid ja jutud olid suunatud headusele, üksteisemõistmisele, inimese helgemate külgede avamisele.
Herta Laipaik ei tükkinud kirjandusmaailma esimestesse ridadesse, see oli ta loomusele võõras, kuid ta moodustas koos paljude põlvkonnakaaslastega ja ka nooremate kolleegidega selle tugeva keskpaiga, millele rahvuskirjandus on üles ehitatud.
