Suri kirjanik Uno Laht


Suri kirjanik Uno Laht
EPL Arhiiv

Kolmapäeval suri pärast pikka ja rasket haigust 84-aastane kirjanik Uno Laht.

Laht oli luuletaja, novellist, dramaturg, aga ennekõike satiirik, üks kõige vastuolulisema saatuse ja heitlikuma loominguga kirjanikke oma põlvkonnas, teatas Eesti kirjanike liit.

Uno Laht sündis 30. aprillil 1924 Valgas tolliametniku perekonnas, hiljem elas perekonnaga Loksal ja õppis Tallinnas. 1940. aastal, mil Eesti kaotas iseseisvuse, tegi kuueteistkümneaastane nooruk oma valiku, mis jäi hilisemal ajal kummitama kogu ta edasist elulugu. Tema oli üks vähestest, kes tol saatuseaastal komsomoli astus. 1941. aastal läks Laht sõtta miilitsapataljoni ridades.

1942. aastal mobiliseeriti ta tagalas Punaarmeesse. Pärast haavata saamist õppis Kaasani ülikoolis töö kõrvalt inglise keelt, sealt suunati ta Leningradi oblastisse komsomolitöötajate kursustele. Kodumaale naasnult tegutses noor Uno Laht aastatel 1944-1946 riikliku julgeolekuministeeriumi (hilisem KGB) operatiivtöötajana. Aga juba 1946. aastast sai temast ajakirjanik, algul Noorte Hääles, 1951-1953 Rahva Hääles.

Kommunistlikku parteisse astus Laht Stalini surma aastal 1953. Sellest ajast oli ta kutseline kirjanik, ühtlasi ka kirjanike liidu liige. 1986. aastal astus Laht kirjanike liidust omal soovil välja, kuid taastas oma liikmelisuse 1992. aastal.

Ajakirjanduses följetonide ja satiiriliste värssidega tähelepanu äratanud Lahe esimene luulekogu „Piimahambad” ilmus 1954.

Järgnesid mitmed värsikogud nagu näiteks„Sinelitaskust seanahkse portfellini” 1958, „Selle suve värsid” 1960, „Suitsuangerjad ja kastemärjad roosid” 1960, „Kümne küüne laulud 1962”, „Ingel läheb apteeki… korralikus seltskonnas” 1967”, kus oli ehedat ärategemislusti ühiskonna vastu, milles elati.

Oli perioode, mil võimukoridorides leiti, et Laht on lubamatult liiale läinud. Ta oli mitut puhku kantud isikute nimekirjadesse, keda ei lubatud raadioeetrisse ega teleekraanile. Aastakümnete jooksul kogunes ta parteitoimikusse korralik kollektsioon karistusi ja noomitusi.

Peale loomuomase satiirikuande ilmutas Laht ka lüürilisemat palet. Tema tundelisemaid luuletusi viisistasid mitmed heliloojad.

Seitsmekümnendail, stagnatsiooniajastu süvenedes ilmub Lahelt veel mitmeid luulekogusid, k.a. Smuuli aastapreemia saanud „Mu kallis koduvillane provints” (1973) või „Roosa müra” (1981), aga endist kaalu ja tähendust ühiskonnas neil enam pole.

Episoodiliseks jäi ka Lahe jõuline tulek novellistikasse: 1974. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud „Bordelli likvideerimine” (1974) tekitas tõsist elevust. Selles valimikus ilmunud „Meie, tippkutid üle kogu maakera” sai 1975. aastal Tuglase novellipreemia.

Õnne proovis Laht ka dramaturgias („Atlandi heeringas”, 1959 Pärnu Teatris), samuti kirjutas ta tekste oma aja menukatele estraadietendustele. Periooditi pühendus Laht ka tõlkimisele, luule kõrval eestindas ta inglise ja vene keelest ka proosat.