1960-ndate lõpp ja 1970-ndate algus oli Vanemuises alustavale näitlejale erakordselt soodus aeg: kohe oli käes eeskätt Hermaküla ja Toominga nimedega seotud Eesti teatriuuendus, samal ajal näitas Tartus oma parimaid vilju Epp Kaidu ja Kaarel Irdi viljeldav olustikupsühholoogiline teater. Kais Adlase nõudlikumad rollid paigutusid pigem viimati mainitud suunda (Josephine, „Mee maik”, 1969; Aquilina, „Los Caprichos”, 1973).