Surivoodil tädi teeb ausat teatrit
Morris Panychi „Minu tädi” pakub rohkesti sarkastilist huumorit, mis laseb elu ja surma kõrvuti paista.
Kanadast pärit lugu on lihtne: üksi jäänud tädi õepoeg tuleb vanainimese viimastel päevadel surija eest hoolt kandma. Situatsioon on draamateoseks hästi valitud, siit annab noppida igasuguseid teemasid ja minevikukäike.
Tekstist paistab ka välja, miks Linnateater tüki kavva võttis: rollimaterjali kvaliteedi poolest on sulaselgelt tegemist teosega, mis lubab sealsetele näitlejatele põnevat tööd.
Et Panych on osav ja teatritundlik näitekirjanik, annab tunnistust võrratu sõnatu roll, mille Grace’i mängiv Helene Vannari täiel määral realiseerib. Linnateatri lavastus on huvitav ja õnnestunud just selle poolest, et seal pääseb maksvusele dialoog, kuigi üks kahest peategelasest ütleb repliike, mille hulga võib üles lugeda ühe käe sõrmedel.
Kui vahel jääbki mulje, et Andres Raagi Kemp libiseb ühest või teisest teemast ja puändist liiga kergelt üle, jättes hea soolonumbri vahele, siis vaadates Helene Vannari mängu, võib järeldada, et sellisest Kempist võidab partner. Linnateatri variandis pole tegemist monotükiga, kus on teine näitleja passiivselt juures, vaid kaks eraldi inimest ajavad täie jõuga laval oma asja. Naljakal ja nukral moel.
Võib-olla on just selline käsitlus näitekirjaniku ja osalt ka publiku suhtes veidi halastamatu. Paljastub ju nii selgemini näitemängu sentimentaalne tagapõhi ja mitte just väga sügav inimesekäsitlus. On küll needsamad Samuel Becketti üksinduse ja kaasinimese mittemõistmise teemad, kuid lobedas hästi vormistatud teatraalses kuues… Mis muidugi ei tähenda, et „Minu tädi” ei tasuks mängida.
Veel kummalisem oleks süüdistada tegijaid selles, et nad võtsid tüki ausalt ja vahetult teha. Draamateos paistab selle tulemusena laval veidi abitu – no mis siis teha, selline ta on. Näitemängu naiivsete traagelniitide peitmata jätmine ja mõõdukus tekstis peituvate efektide esiletoomisel on omal moel väärtuslik ja moodustab oma stiili, mis etenduse lõpuks veenab.
Igav ei hakka
Ega mõõdukas laad ei tähenda sugugi, et tegijad koomikat väldiksid. Naljakohti pakub Linnateatri „Minu tädi” parasjagu. Näitlejad hoiavad vaatajaid peos, igav vaatesaalis ei hakka.
Mida uus tükk siis andis? Aleksander Eelmaa juhtis näitlejaid ausalt ja mingeid suuremaid auke vormistuses polnud. Andres Raagi suur roll vahest ei ületanud ta viimase aja töid, kuid kahtlemata pakkus uusi teemalisi väljakutseid, näitleja tuli toime segase seksuaalse orientatsiooniga mehikesega, kes uues olukorras avastab oma tegeliku eluseisu.
Kindel võitja on Helene Vannari, kes sai tänu sellele lavastusele ühe vanamemme rolli, mis sobib näitleja andega täiel määral. Ja kuigi hooaja tippmargist „Minu tädi” puhul rääkida ei tule, on tegemist etendusega, millel on publikule oma väike, kuid rõõmus sõnum.
