Surm ei ole lõpp
„Matusepäevikute” keskmes on kolm Kanadas elavat eesti pastorit, erineva taustaga Jüri Puusaag, Kalle Kadakas ja Mart Salumäe. Peamine ühendusliin, nagu pealkirjastki arvata võib, jookseb mööda surmaga seotud (kristlikke) rituaale. Sellele lisanduvad meeste enda lood, mis mingil määral peegelduvad ka igalt matuselt. Neis korduvad üksilduse ja eksiili teemad.
Filmi taustal on religiooni rolli ajas ümbermõtestamine. See väljendub näiteks aruteludes, kas kogudusel ongi enam säästukontot vaja, kuidas toimida kiriku kinnisvaraga või kas võiks aeg-ajalt pidada ka ingliskeelseid jutlusi. Viimasele vastuseks: Kanadas asuva eesti kogukonna vanematele liikmetele on oluline just nimelt see, et jumalateenistused ja matused toimuksid eesti keeles.
Eestikeelsed sõnad loevad
Kultuur ja side kodumaaga on oluline, samuti see, kas Kanadas elavaid eestlasi peetakse kodumaal emigrantideks või põgenikeks. Üks kogukonnaliige arvab näiteks, et emigrandi silt on samaväärne äraandja omaga. Sõnad loevad, eriti eestikeelsed.
Pastoreid, kellel kirikus ja matustel on justkui võim ning ülesanne vahendada inimesest kõrgemat, on Raadi filmis muul ajal kujutatud igati inimlike joonte kaudu. Keda näeb vaataja veiniklaasi kummutamas või suisa vintis, keda sigaret käes. Lahendada tuleb igapäevaelu probleeme ja igatsusi, aga vastu pidada ka isikliku elu traagikale. „Ükski pastor ei suuda matta oma naist, seda peab ikkagi kolleeg tegema.” See lause on filmis öeldud täiesti rahulikult.
Keskne kolmik moodustab üsna rahuliku seltskonna. Selliseid värvikaid tegelasi nagu mullustes jumalameestest rääkivates dokumentaalides Marko Raadi filmis ei näe. Ei ole trikster-jumalameest nagu Vello Salo Jaan Tootseni filmis ega tohutult maailma näinud isa Guyd (kes oli muide siitkandi ainus eksortsist) Andri Luubi filmis. Näib, et kolme meest on portreteeritud pigem ülejäänud filmile struktuuri andmiseks, see pole omaette eesmärk.
Erinevad tagasivaated
Raat on pääsenud kaameraga ligi matustele ja leinajatele. Filmitu mõjub delikaatselt ning annab seejuures aimu leina ja sellega toimetulemise paljudest varjunditest. Näeme lähedasi, kes ei suuda kirjutatud teksti ette lugeda, sest pisarad matavad kogu kõnevõime, aga ka olukorda, kus järelehüüe koosneb vastupidi ainult lõbusate seikade meenutustest ja tulemus on matuseliste lakkamatu naer. Seejuures pole sellel midagi pistmist austuse puudumisega. See on aus ja ilus tagasivaateviis.
On inimesi, kes surma paaniliselt kardavad, ja on neid, kes seda ootavad. „Matusepäevikud” võiks olla film, mis annab tee, et korraks aeg maha võtta ja surmast mõelda. Teadupärast ei pääse sellest keegi, nii et otseses mõttes ei ole ühtki inimest, keda see ei puudutaks. Millised võiksid olla meie matused? Kõigele sellele mõtlemine võiks ja peaks olema elu loomulik osa. Surm ei ole lõpp.
