Ric­hard Cant­well on liit­lasvä­ge­de koos­sei­sus tee­ni­nud USA ja­lav­äe ko­lo­nel, kes sõidab pä­rast Teist maail­masõda Ve­ne­zias­se eesmär­gi­ga pi­da­da par­di­jah­ti, külas­ta­da en­di­si la­hin­gu­pai­ku ja koh­tu­da oma kal­li­ma­ga. Nii­siis kõne­leb raa­mat sur­mast, sõjast ja ar­mas­tu­sest. Ning kui veel mai­ni­da, et ko­lo­nel on ka su­re­mas hai­ge – süda, mis muu! – ja üks te­ma kä­si on sõjas san­dis­ta­tud, on sel­ge, et see ro­maan on He­ming­way at his best (või ka mit­te, sest ro­maan sai omaaeg­se­telt ar­vus­ta­ja­telt kõvas­ti roos­ka). Prae­gu­se lu­ge­ja jaoks on „Üle jõe...” es­ma­joo­nes klas­si­ka­li­ne rea­list­lik ro­maan, mil­le lu­ge­mi­ne nõuab pin­gu­tust, sest see mõjub tä­nap­äe­va kir­jan­du­se taus­tal nii erand­li­kult.

Sõjas ainult kaotajad

Na­gu ju­ba öel­dud, on üks võima­lus lu­ge­da  „Üle jõe ja puu­de var­ju” kui ar­mas­tus­ro­maa­ni. Ni­melt on me­hi­se, kui mit­te öel­da ta­hu­ma­tu Ko­lo­ne­li süda­me­daa­miks Ve­ne­zias ve­ri­noor ja imei­lus krah­vi­tar Re­na­ta. Ja nen­de ar­mas­tu­sel – küllap siis me­he hai­gu­se ja nai­se noo­ru­se tõttu – po­le ku­na­gi mää­ra­tud ko­dan­li­ku abie­lu­ni jõuda. „Ro­man­ti­ka” mis­su­gu­ne, kuid eda­si an­tud suu­re meis­ter­lik­ku­se­ga: raa­ma­tus on peatükke, mi­da võib lu­ge­da kui mi­ni­ma­list­li­kus ja täp­ses sõnas­tu­ses proo­sa­poee­me. Suur osa Ko­lo­ne­li ja Re­na­ta dia­loo­gist on kõne­le­mi­ne liht­salt kon­tak­ti säi­li­ta­mi­se ja ri­tuaa­li mõttes: „Ma ar­mas­tan sind” – „Pa­lun ar­mas­ta mind” – „Ar­mas­tan­gi” (lk 259) jne.

Sel­li­sed „ar­ma­sad mõtte­tu­sed” ja nen­de kor­du­mi­se ti­he­dus too­vad ro­maa­ni min­gi meel­di­valt me­di­ta­tiiv­se as­pek­ti ja lõhu­vad sünd­mus­ti­ku aja­list tel­ge. Sa­mu­ti on Re­na­ta ja Ko­lo­ne­li kul­ge­mi­ses möö­da Ve­ne­ziat – baa­rist res­to­ra­ni, ho­tel­li, gond­lis­se – mi­da­gi unen­äo­list ja võib tek­ki­da kaht­lus: kas kau­nis krah­vi­tar po­le­gi mit­te su­re­va sõja­me­he loo­dud il­lu­sioon?

Kuid ar­mas­ta­ja­te teks­ti tun­gi­vad lühi­kes­te ja kar­mi­de lau­se­te­na Ko­lo­ne­li sõjamä­les­tu­sed. See peaks­ki prae­gu­se­le lu­ge­ja­le meel­de tu­le­ta­ma, et ol­gu ar­mas­tu­se­ga kui­das on, sõjas aga on kõik ai­nult kao­ta­jad. 

Raamat

Ernest Hemingway

„Üle jõe ja puude varju”

•• tõlkinud Henn Käämbre

•• Pegasus