Surmaingel ja tema pooletoobised pojad

Uus sünge Taani komöödia on tõeline pärl, mida ükski musta huumori sõber ei tohiks maha magada.

Kui „Mehed ja kanad” oleks toit, võiks see olla väga rammus tšilline šokolaaditrühvlikook, väga aromaatse sinihallitusjuustu kattega, foie gras’ padjakesel. Midagi, mille maitsmiseks peaks sõitma teise riiki või mis tuleks paar kuud ette ära tellida, et see õige küpsusastmeni laagerduks. Mitte küll liiga ekstreemne ja ekstravagantne maius, kuid igal juhul ootamatu maitsebuketiga roog. Sobib ka inimesele, kes ei ole paadunud gurmaan ega süvitsi minev kollektsionäär ja kellele võiks see olla esimene samm rännakuks gurmaanluse sügavasse laande.

Kaks keskealist venda, kelle tunded teineteise vastu just kõige soojemad ei ole, saavad oma äsja surnud isalt päranduseks videokasseti. Selgub, et vennad on adopteeritud, aga neil on ühine isa. Guugeldamine näitab, et isa, kes peaks varsti juba saja-aastaseks saama, on endiselt elavate kirjas ja pesitseb lähedalasuval väikesaarel. Nüüd võtavad vennad pikemalt mõtlemata ette reisi, et heita valgust oma tõelisele päritolule. Neid ootab ees šokeeriv avastus, põrunud perekond ja lõpuks üle kivide ja kändude ka õnnelik lõpp. See on veider koomiline muinasjutt, mis kogu oma võikusest hoolimata mõjub siiski sümpaatsena.