Uus raamat kinnitab Paju mainet ühe-teema-autorina. Valust rääkimise kohustus koputab ta südamele, iga raamat on missioon, eriülesanne, aga ka misjon ehk valgustamisülesanne. Eesti loo rääkimine tähendab Pajule samaaegselt eestkõneleja positsiooni kõigi väiksemate ja seega nõrgemate eest, kes osutusid kuritegeliku punavõimu ohvreiks ja kelle valu vaadati sageli kõrvalseisja ükskõiksusega. Ajaloosse süvenedes, arhiividokumente ja ohvrite fotosid üle vaadates tunnistab Imbi Paju oma tulevikuusku: ta loodab, et 20. sajandi kuritegudest ja vägivallast rääkimine ümberlükkamatu dokumentaalse materjali abiga aitab selgemini näha kuristikku, kuhu viha ja vägivald viivad. Ta kinnitab: „Tahan oma tööga muuta inimeste pilku empaatilisemaks, sest ajalugu pole midagi muud kui inimese elu.”

Niisama kindlalt nagu ta on veendunud, et inimest saab parandada, usub ta vankumatult mineviku painajate esilekutsumise ja lahti harutamise raviväesse. Rääkimata lood tekitavad piina, räägitud lood on ennetavad – aitavad mõista möödunut ja hoiduda tulevikus kurja eest. „Soome lahe õdesid” võib lugeda kui „Tõrjutud mälestuste” teist osa või mõnevõrra abstraktsemat paralleelteost.