Sürrealism valitseb taas Londonis ja Tallinnas
Ma ei ole kunagi ostnud Salvador Dali parfüümi lõhna pärast, küll aga on mu pilku püüdnud huultekujulised pudelikesed poelettidel. Peibutab ennekõike parfüümipudelite väljanägemine ja erootikamaiguline kujundivalik. Ühtlasi märgib seesama pudelike sürrealistlike ideede jõudmist massidesse.
1917. aastal nime saanud kirjandus- ja kunstivool vallutas Pariisi pärast Esimest maailmasõda, mujale maailma jõudis 1930. aastatel, kuni Eestis pärast sõda tegutsenud kunstniku Ülo Soosterini välja.
Algul oli tegu puhtintellektuaalse liikumisega, mille juured peituvad niivõrd vastandlikes ideoloogiates nagu marksism ja psühhoanalüüs. Üsna pea aga vaimustus sürrealistlikult fantaasiarikkast maailmast ka tarbimiskultuur.
Kunstnik Salvador Dali oli seejuures üks lahkemaid sõrmeandjaid. Sürrealistide endi seas aga visati esimene kivi selliste maalikunstnike pihta nagu Joan Miro ja Max Ernst, kes tegid lavakujundust vene balletile, Valge Venemaa kunstile. Samas ei häbenenud fotograaf Man Ray “tõsisemate” sürrealistide väljaannete kõrval pakkuda fotosid ka kommertsväljaannetele nagu Vogue ja Harper’s Bazaar.
Londoni Victoria & Alberti muuseumis avatud sürrealist-liku disaini väljapanek näitab värvikalt, kuidas ühest kunstivoolust on saanud laiem kultuuriline fenomen, mis on enam kui söödav ka tarbimismaailmale. Objektide valik näitab, et ideed on jõudnud nii arhitektuuri, sisekujundusse, disaini kui ka moodi, mis on jäänud kujutava kunsti ja kirjanduse varju.
Kunst või kommerts?
See küsimus tekkis nii kaasaegsetes kui ka tänapäevastes peades. Kumb siis kumma alla neelas? Vogue’i kunstiline direktor Mehemed Fehmy Agha on vastuse sõnastanud lihtsalt: “Mis on snooblik kunstiskandaal ühel päeval, muutub teisel üldiselt heakskiidetud stiiliks ja kolmandal müügiartikliks.”
Kaubastumine algas Pariisi ja New Yorgi eksklusiivsete butiikide vaateakende kujundamisega, mis viiski sürrealismi massidesse. Kuivõrd oluline oli näiteks Dalile tema kujundatud poe-aken, näitab eredalt seik, et kui seda sooviti uuendada, kaebas vanameister “kunstiteose teotajad” kohtusse.
Pigem on siin tegu ühe kunstivoolu loomuliku arenguga, kus algul teoretiseeriti ja hiljem jõuti asjade tegemise faasi. Sürrealismi iseloomustas spontaansuse väärtustamine ja eksperimenteerimisihalus, mis lubasid vormiga mängida, pakkudes eel-mängu sõjajärgsele “vabavormilisele” disainile.
Ühel päeval restoranis vähki süües nägi Dali sarnasust toidu ja telefonitoru vahel. Järgmisena disainis ta juba vähk-telefoni. Sürrealismist inspireeritud kujutlusvõime piiritust imetles ka moelooja Elsa Schiaparelli. Coco Chaneli konkurent sõdadevahelises Pariisis suutis rivaali lüüa sellega, et tõi moodi šokeeriva roosa ja julgelt keha eksponeerivad rõivad, mis olid inspireeritud looma-lillekujunditest nagu rinna ümber põimuv meritäht. Julgus tulla välja uute hulljulgete lõigete ja mustritega tegi temast kadestamisväärse trendilooja.
Veider kooslus
Valge kast-arhitektuuri klassiku Le Corbusier’ looming sai paratamatult juurde sürrealismi pitseri. Mehhiko miljardäri Carlos de Beistegui katusekorter 1930. aastate Pariisis olnuks lihtne, valgeks võõbatud seintega moodne elamine, millest leidnuks tollaste tehnikasaavutuste tippe nagu sisseehitatud kino ja isesulguvad klaasuksed. Kuid … peremees eelistas valida mööbli oma maitse järgi.
Paradoksaalselt on ta üdini modernsesse ruumi toonud barokkmööbli ja elusuuruses portselanskulptuurid. Sealt edasi läheb kogu kujundus “üle vindi”, sest kui tsiteerida üht tollast kriitikut, siis: “Kellele on enne tulnud pähe eksponeerida 19. sajandi õlimaali karikakardest muruvaibaga katuseterrassil?”
Humoorikad, veidrad objektid peaksidki tekitama korteri-omanikule sürreaalse olemise. Freudist lähtuvalt ei ole kodu enam pelgupaik, vaid vastutuulte tallermaa.
Päästerõngas modernismi rangest, selgest ja lihtsast esteetikast andis tõuke sürrealistlike objektide levikule. Tegelikult on paljud neist objektidest üsna lihtsad, kuid nende loojatel on tulnud pähe mõte mängida veidi vormiga. “Fantaasia modern” oli üks sellele kujundusstiilile antud nimesid.
Kui mõelda Tallinnas “puu-tüvedele” toetuvale inglise kolledÏi spordihoonele või liikuvatele lillepottidele Foorumi kaubamaja laes, siis võib öelda, et sürrealistlik fantaasiamaailm on jõudnud ringiga moodi tagasi ka siin.
•• Sürrealistliku disaini näitus jääb Londoni Victoria & Alberti muuseumis avatuks 22. juulini.
