Suumani Sass näeb elu läbi kunsti
Tema Kirjanike Maja askeetlikus korteris asetseb tähtsal kohal suur maalimispukk. “Sellele on kaks nimetust – molbert ja stafelei,” seletab juubilar. “Stafelei ütlevad need, kes on õppinud kunagi Düsseldorfis. Ka Anton Starkopf, maalikunstnik ja minu õpetaja, oli saanud hariduse osaliselt Düsseldorfis ja ütles stafelei. Nii see sõna jäigi mulle Kunstiinstituudist meelde, mina muud moodi ei teadnudki. Aga sõnastikud seda sõna ei tunne, ütlevad teise laenu – molbert. Eesti keeles on see maalimisepukk. Aga see ei ole mingi sõna.”
Viimane maal sellel stafeleil maaliti kaks-kolm aastat tagasi. Sellest ajast peale Suumani Sass ainult kirjutab, hoides väärtuslikku eset oma tagatoas rohkem inspiratsiooniks.
Noorte luule on igav. Mis tunne on olla 75-aastane tegevluuletaja? “Alles täna hakkasin mõtlema, et vist ei sobi enam kirjutada. Nii mõnigi ütleb, et luuletamine on rohkem noorte inimeste tegevus. Aga kui mulle on nende luule igav? Nad pole pahatihti ka tasemel – lõdvad tekstid, rumalad sõnad pannakse aeg-ajalt sisse, et lugejal igav ei hakkaks. Mina ei kasuta ühtegi rumalat sõna, et mitte noorte ees koogutada. Ja nüüd sellesse valikkogusse luuletusi valides jätsin välja, kui tundus midagi rumalat või oli lõtv tekst. Tahan, et tekst oleks kompaktne, särtsuv, iga silbini välja mõõdetud ja sel oleks oma sõnum. Niisugune on minu arusaamine kunstist. Luuletamine on mu vaimne sport,” räägib Suumani Sass. Kui ajud töötavad, on ka lihased korras. Aga vastupidi ei ole.
##Mida ütleks kogenud poeet-maalikunstnik kasuks ja õpetuseks noortele luuletajatele? “Ei sest tule midagi head, kui midagi nõu annad, sest kombeks on, et ei võeta õppust. Juba algkoolist peale peaks hakkama tunnustama õpetaja autoriteeti. Mitte nii, et titad lasevad õpetaja lahti, kuna nägu ei meeldi – liiga vana! me valime endale noore! mängime, trullallaa, nii tore lõbus olla! Muidugi on lõbus. Elu läheb lõbusalt mööda, ainult et jäädakse tita aruga.” Kui ei võeta õppust vanematelt inimestelt.
Kunst ei ole seks. Suumani Sass on veendunud, et kunstil ja kunsti tegemisel ei tohiks olla mingit pistmist mõnude ja nautimisega. Rääkides praegusest olukorrast, toonitab ta: “Aja viitmine – ja see avaldub ka kunstis – on üles ehitatud mõnude peale, mis on ohtlik vaimsele tervisele.” Kunsti teevad ilusaks kannatused, kunstnik ei peaks kunsti tegemist nautima. Kui kunstnik just oma kannatusi ei naudi. “Ega kunsti tegemine ei ole seksimine. Arvatakse, et on, aga tegelikult on kunst seksile vastupidine nähtus. Üks on nauding, teine ei ole.”
Eesti Vabariigi päevasündmustele elab Suumani Sass kaasa kaunis tagasihoidlikult. Sport pole talle kunagi meeldinud. “Ma muidugi jälgin, tean üht-teist. Kui tegemist on juba kõrge saavutusega, nagu olümpiavõit.” Ka Eurovisiooniga pole Suumani Sass rahul. “See on läinud igavaks kätte. Kõik on inglise keeles ja minule tundub, et ühe viisiga. Roosat värvi läigib liiga palju. On läila.” Läila oli muidugi ka aasta tagasi, kui eestlased Eurovisiooni võitsid. Aga siis paistsid eesti lauljad oma krapsakusega teiste hulgast välja. “Ma ei pea seda just mingiks eriliseks lauluks, aga selles roosamannas oli ta erinev. Nüüd on meil kõik roosamanna. See on jäle ja vaimulage.”
Suumani Sassi päevad kulgevad rahulikult. Aeg-ajalt käib ta kunstinäitusi üle vaatamas ja loeb rohkelt teaduslikku kirjandust, seda peamiselt soome keeles. Ilukirjandust eriti ei loe, pelgab: “Häid luuletusi ei julge lugeda ette, äkki satun mõju alla.” Iga päev veedab ta kaks-kolm tundi laua taga ja lehitseb märkmeid – kas ehk saab äkki mõne luuletuse?
Kumb on tähtsam, kas kunst või elu? Suumanni Sass ohkab: “Ma ei oska neid lahutada. On läinud nii kaugele, et olen kogenud – ma ei suuda pidada lihtsamatki kirjavahetust, isegi sugulastega. Ma takerdun selle taha, et ma hakkan vaatama, kas lause on kunstiliselt küps. Otsin igal pool kunstilist vormi. Elu muutub igavaks, ma näen seda ainult läbi kunsti.”
Kohtumine
Jõhvi kiriku uksel
Nagu kokku lepitud
Händeli oratoorium
Ükskord ometi läbi
Orelimängija tuleb:
Saage tuttavaks palun
Kolleeg Saksamaalt
Herr Schubert
Ulatan käe: Schumann
Vari libiseb üle mehe näo
Ümberringi kahin
Ajaloo tiibade kahin
Luuletus kogust “Neid enam ei tehta”. 1977
Teised temast: Suumanil on salarelv
Endel Nirk (Eesti kirjandus: arengulooline ülevaade, 1985)
Tema kuuekümnendail aastail ilmunud esimestes värsikogudes mõjuvad luuletused enamasti sõnaliselt loodud etüüdidena, milles ühtlasi avaldub teatud tundeseisund.
Nägemisaspekt on kujutava kunstniku oma, kellel on hea motiivileidmise oskus, detailitäpsus, tugev värvi- ja meeleolutunnetus. Kogudes “Valguse kuma sees” (1972) ja “Maa paistel” (1975) tugevnes Suumani luule kommunikatiivne ja eetiline funktsioon, ühtlasi teisenes ka luuletuste laad ning ülesehitus.
Ülekaalu said etnograafilis-folkloorse ainestikuga ballaadid ja pikemad süĻeelised luuletused, sealhulgas olustikupärase tooni ja külameheliku muhedusega värssjutustused. Elanud aastaid keskustest eemal Vilsandil, avaldas Suuman sealsete tajumuste ja elamuste kajastusena tugevatasemelise lüürikakogu “Meil siin Hüperboreas” (1980).
Paul-Eerik Rummo
(Looming 1997, nr 8)
Kui Suumani teele tagasi vaadata, saab eristada teatud etappe: alguses lüürilised, ilutsevavõitu, aga omas ajas üllatavalt värsked imaĻismimaigulised miniatuurid, seejärel hulk pikki ja pikemaid värsslugusid minevikku vajuva külaelu imelikest juhtumitest, siis katsed – tihti täitsa edukad – teha päris harilikku klassikalist eesti luulet, sonette, jm. loodusest, autori tundmustest ja mõtetest, moraliseeringuid sinnahulka, ja seejärel õige järsk pööre lühidasse, ihutud otseütlemisse või nagu möödaminnes äratönkamisse. Selle juures ta nüüd püsibki. Tahtmine öelda ilusasti, nii et on öeldud, ja tahtmine ilusust vältida käivad käsikäes ja toetavad teineteist. (---)
Argine ütlemine argiste asjade kohta, kui täpne tahes, võib ikkagi kas igavaks kätte minna või liialt laiali pudiseda. Siin on Suumanil oma salarelv, mida igaühel võtta ei ole: Simuna mälestused ja keelemurre.
Kõik, mis pärineb nii kaugelt minevikust (---) ja nii omaette paigast, on pool-iseenesest luule, väldi või ära väldi.
Hasso Krull
(Looming 1996, nr 2)
Hea on see, et Suumani väljendus puhastub, et me saame järjest rohkem aru, mida ta on tahtnud teha ja milline peab Suumani meelest olema tema luuletus kristalliseerunud kujul.
Nõrgemale poolele jääb see, et isiklikule ainele keskendudes nihkubki fookusesse Suumani isik, tema arvamused ja eelarvamused – ning nendest võib viimati ka tüdineda.
