Suumani Sass teisel pool ust


Eelmisel laupäeval lahkus jäädavalt luuletaja ja kunstnik Aleksander Suuman. Kirjanikud meenutavad kolleegi.

Mati Unt:

Kui mina teda kunagi esmakordselt kohtasin, elas ta oma kuulsas korteris, kuhu oli keeruline sisse pääseda – mulle kangastuvad mingid käigud ja kardinad ja salakoridorid ja orvad. Mis vestlusi seal peeti! Kes seal kõik olid (alliksaared, rummod... oh issand)! Vaene nagu tüüpiline kunstnik ikka, kandis ta ometi ja ikka vestiga musta (triibulist) ülikonda. Ka lipsu. Ta oli aristokraat, kelle nägemused ja viirastused tõid kananaha ihule. Kuid olulisem on see, et ta oli kahekümnenda sajandi üks olulisemaid eesti kultuuriisiksusi, mitte ainult luuletaja, vaid ka kunstnikuna. Paljud ehk ei teagi teda, kuid kõik, kes teavad, austavad. Jäävad austama.

Mäletan, kuidas ta põlve peal murdis näkke – raudseid, piimakombinaadi esise tiigi või purskkaevu tarvis. Eile Tartusse sisse sõites tundus, et renoveeritud maja ees neid enam ei olnud. Aga võib-olla olid ka – ehk takistas meeleliigutus neid nägemast.

Mart Velsker:

Suuman on kirjutanud väga pikki ja väga lühikesi luuletusi ning ikka hästi.

Eriti hästi aga lühikesi: pole olnud ühtki teist eesti luuletajat, kes suudaks Suumani kombel jutustada võimalikult napis tekstis võimalikult pika loo.

Paul-Eerik Rummo:

Kurb meel on Sassi lahkumisest. Võimalik, et selliseid tõesti enam ei tehta; täpselt sellist kindlasti mitte. See kordumatu viis olla avameelne ja samas rõhutatult oma privaatsuse kapslis, oma väärtusest teadlik ja samas selle pärast salamahti muretsev... see oli lihtsalt tore ega unune niipea. Tundsime teineteist kaua, kuigi ei suhelnud tihedalt.

Kuigi ei suhelnud tihedalt, oli ja on Sassil mu sisemaailmas kindel koht, tool, kuhu keegi teine ei istu. Hullupööra meeldib mulle ühe ta väikse luuletuse lõpprida: “Jalutasin pingsalt edasi.” See käib luuletamise kui pealtnäha logelemise, aga tegelikult keskendunud töö kohta. On ju tore?

##Vaapo Vaher:

Sassil oli poeedi habras hing. Kolm aastat tagasi täheldasin Loomingus, et Sassi luulest ulatub juba kõrvu “mõningaid tühikäigu-kolksatusi”. Sass kirjutas sellepeale luuletuse.

Kevadpoolt talve Vaapo:

Kuulen su poolt tühje kolkse!

Mina: heinad ja põhk lõpukorral!

Lahja värss heidab tsementpõrandale!

Ma usun tõepoolest, et Sass sai oma luulega enam-vähem valmis.

Kalle Kurg:

Kui hea, et kõik on alles!” Lihtne lause, aga Suumanil kumab sellest värsist nii imestust argitõeluse üle, müüdi väärtustamist kui ka sotsiaalset muret. Kujundi sügavuselt küündib ta vahel eesti luule tippu.

Juku-Kalle Raid:

Suuman ja tema looming on mõnes mõttes nagu siga ja kägu. Kui Sass kirjutas vihaselt juhtmetest, mille ta tahaks oma akna alt läbi lõigata (et mitte kuulata jõlemuusikat Harju mäelt), siis tegelikult ta ei lõiganud. Üldse: pealtnäha oli ta viisakas inimene. Neile, kes teda lähemalt tundsid, näitas ta aeg-ajalt ka oma mässulist poolt. Mõlemad pooled olid minu meelest huvitavad.

Mäletan, kuidas me asutasime Sassiga Mõttetute Luuletuste Klubi. Sass sõnastas moto, et aasta otsa kirjutab klubi mõttetuid luuletusi, pärast taob kulka kinni. Kirjutasime neid väga palju, aga kulkasse ei läinud.

Üks mõttetu luuletus:

SASS 4-AASTASELT KLAVERI ALL

Välja ei tule, muusika peksab pähe.

64selt on ammu tüsistused,

pärandab järeltulevatele põlvedele.

Järeltulevad põlved peksavad pähe.

Wimberg:

Teist ja viimast korda kohtusin Sass Suumaniga isiklikult 21. oktoobril 2002. Tulime koos Urmas Vadiga Rah-vusraamatukogust konverentsilt ja astusime läbi Kirjanike Majast. Mis asju seal ajasime, ei mäleta. Aga kui ära hakkasime minema, ei pääsenud me välisuksest välja! Lukk jupsis. Logis-tasime ja lõgistasime. Asjata. Sass Suu-man oli väljas trepi peal ja nägi meie häda. Kas ta ei võtnud mitte oma võtit – aga ukse ta lahti sai.

Naersime kõik kolm – kuidagi nalja-kas oli, kui kirjanikud jäävad niimoodi Kirjanike Majja luku taha. Arutasime, et kui jääks siia kahe ukse vahele, jääks aastateks ja elaks Loomingu kohvist. Sass Suuman arvas, et sellest võiks saada hea luuletuse idee. Mulle tundus ka nii.

Loe veel

Nüüd, kus Sass Suuman on jäädavalt teisel pool ust, avastan, et see seik an-nab teda kuidagi hästi edasi. Vormis-tasingi selle luuleks. Kas Sass ehk samagi tegi?

Tahtsime Urmas Vadiga Kirjanike Majast välja tulla –

aga see välisuks, see ei lasknud.

Õnneks oli Sass Suuman väljas trepi peal.

Pärast kõik kolmekesi naersime. Tee või luuletus!

Karl Martin Sinijärv:

Suumani Sass on alati olemas olnud ja on edaspidi ka. Sass on üks väheseid kirjanikke, kes kõnnib ja jalutab ja on inimestele näha. See, et ta maalib, kirjutab ja noorte peale õrnalt kuri on, ei puutu asjasse. Igaüks, kes vähegi läbi vanalinna tatsab, näeb Sassi. Hästiriietatut, mõtlikku, ilusat.

Ütlete, et Sass suri ära? Vale puha. Suumani vaimust ja Vanapa tahtest sündis Kivisildnik. Juba umbes viisteist aastat tagasi. Kõik kestab edasi. Suuman ei sure. Head uut elu, Sass!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare