ARVUSTUS Esimene Ray Bradbury kirjatöö, mida lugesin, oli novell “Tuul” ühes eesti keelde tõlgitud õudusjuttude kogumikus. See oli vaimustav novell!

Ma pole vist kunagi hiljem lugenud haaravamat, sugestiivsemat ja kurjakuulutavamat ulmenovelli. Järgnevalt ahmisin sisse kõik selle vähese, mida Bradburylt eesti keelde tõlgitud – paar-kolm romaani ja kimbu ajakirjandusse laialipuistatud lühijutte. Tänaseks on Bradburyst minu jaoks kujunenud hea kirjanduse etalon – vähemalt niipalju, kui asi puutub filosoofilise koega proosasse.

Enne, kui asun laulma maotut ülistuslaulu – nagu Bradbury loomingu käsitlemisel üldiselt heaks tavaks on kujunenud –, registreerin kaks asja, mis ei lasknud mul “Kaleidoskoobist” täit mõnu tunda.

RABELEV ÜLDPILT. Esiteks – mainitud teos sisaldab 30 juttu, millest 16 on varem juba eesti keeles ilmunud. Sestap kujunes minu vaimustus umbes poole võrra väiksemaks. Pealegi loob käesolev, tõlkija-koostaja Mario Kivistiku taotletult äärmusest äärmusesse vankuv valimik harmooniat armastavast Bradburyst kakofoonilise ja rabeleva üldpildi.

Teiseks. Silmnähtavalt on Kivistikul aeg-ajalt olnud raskusi Bradbury lopsaka keele ümberpanemisega. Originaali lennukusest, kujundite voogamisest, tähendusüksuste maksimaalselt intensiivsest kiirgamisest saab siis üle kivide-kändude komberdamine ja tekivad jubedad lauselohed.

Pikk ja lohisev on pealkiri “Rannariba päikeseloojangul” (The Shore Line at Sunset). Eesti keeles pole see mingi pealkiri, vaid tõlkeõnnetus. Samuti assotsieerub “Emissar” eesti lugeja jaoks poliitika ja pangandusega, mitte dekatentliku novelli õhustikuga.

Kivistiku tõlkemasinast läbikäinuna kipub Bradbury kahjuks minetama oma kõla – aga see on ju Bradbury stiili kandvaim element! Kivistiku varasemaid tõlkeid ükshaaval üle lugedes võib täheldada, et neis on kõla säilinud. Mis siis vahepeal juhtunud on? Miks nad kokkukogutuna kõlama ei hakka?

Olles jagatav kolmeks – lapsepõlve-, muinasjutu- ja hoiataja-Bradburyks – jääb ta alati lüürikuks ja humanistiks, hullunud elujaatajaks. Neist kõige ehedam, kargem, puhtam ja siiram on lapsepõlve-Bradbury – öelgu ulmefanatid, mida tahes! Näen tema loomingus esikohal just lapsepõlveainest – eelkõige ‰edööver-romaanis “Võilille-

vein”, aga ka mitmes lühijutus. Just neisse on Bradbury pannud oma suurimad mõtted ja ilusamad sõnad, just see aines on välja maalitud kirkaimate toonidega ja kaunistatud säravaimate kujunditega, just siin elab autor tegelastele tõeliselt kaasa, hingab läbi nende.

Lapsepõlve-Bradbury on läbinisti autobiograafiline – ikka ja jälle seesama Greentowni väikelinn Illinoisis ja 12-13aastased poisikesed seiklemas, avastamas, mõtisklemas. Ning on kahetsus-väärne, et Bradbury seda külge “Kaleidoskoop” ei esinda. (Eks näita see, kuidas ulmefanatid on Bradburyle peale põrutanud lihtsustava ja tegelikust tõest möödavaatava ulmekirjaniku-märgi, jättes nii küllalt suure loominguosa tähelepanuta.)

MAALIB PILTE TOTALITAARÜHISKONNAST. Muinasjutu- ja hoiataja-Bradbury vahe on tinglik. Esimene on lüüriline jutupaunik, teine sedasama, pluss sotsiaalselt mõtlev prohvet, kes maalib läbi humanismiprisma pilte totalitaarsetest tulevikuühiskondadest. Bradbury “451º Fahrenheiti” ongi otsene vastulause Orwelli nihilistlikule romaanile “1984”. Orwelli tulevikuühiskonnas pole tõeotsijast idealistil mingit ‰anssi eesmärgini jõuda, Suurele Vennale ebasobiv mõtlemine on muutunud täiesti võimatuks, Tõelt on võetud tema algne tähendus, minevik on hävitatud. Bradbury näitab, et Tõde ei saa keelata või hävitada, alati on olemas väljavalitud, kes Tõde säilitavad, alati püsib minevik kui Tõe allikas.

Bradbury loob üha uusi, eripalgelisi ajamasinaid, kuid hoiatab alati: see, mis kuulub minevikku, tuleb jätta minevikku, ja see, mis määratud olevikku, see peab jääma olevikku. Igal esemel ja olendil on täita oma tohutu eksistentsiaalne roll just selles ajas, kuhu ta juhuse tahtel on sündinud – ning põgenemine põhjustab katastroofe. Nii ongi minevik Bradbury jaoks vaid kristalliseerunud teadmiste panipaik, mitte põgenemiskoht oleviku eest.

Bradburyt iseloomustab moraalilugemine ja konstrueeritus. “Kaleidoskoobiski” leidub sotsrealistlikke tegelasi, kellele autor on normaalse inimkõne asemel suhu toppinud leegitsevaid programm-kirjutisi. Kuid Bradburyle see sobib.

Hea kirjanduse tunneb ära sellest, kui kohe ridade tagant algab elu ise, või kui autoriks on humanist ajamasinaga. Bradbury on mõlemat.