Suur revolutsioon ilma Leninita
Raamatu historiograafilisest osast jääb mulje, et “aeg on seisma jäänud” kusagil 1970-ndail, kuigi selle 200. juubeli eelõhtul 1980-ndail korraldati ülemaa-ilmne Suure Prantsuse Revolutsiooni uurimise “bakhanaale”.
Roger Chartier’ uurimus on osa sellest tõusulainest. Eestis polnud sellest õhkagi tunda. Isegi Siberis 1949. aastal surnud professor Peeter Tarvel, silmapaistev Eesti ajaloolane, kelle “suur armastus” oli Prantsuse Revolutsioon, on Piirimäe ülevaates ununenud. Kohe mitte jälgegi pole selles raamatus järjepidevusest Eesti Vabariigiga.
Kultuurilised juured
Professor Piirimäe lenini-ustava nägemusega ei nõustuks (lk 147). Leninile oli Suur Prantsuse Revolutsioon Oktoobripöörde prototüüp. Revolutsiooniline terror tollal oli kinnitus/õigustus ka proletaarsele vägivallale – revolutsioonid lihtsalt on sellised! Prantslasi on see seos alati solvanud ja sellest solvangust oli kantud ka 1989-90 paiku säranud uusmõtestus.
Lenin väidab just seda, mida Roger Chartier kummutab – et revolutsioon ja terror kuuluvad kokku, et revolutsiooni ämma-emandaks oli ateistlik valgustusmäratsus.
Roger Chartier’ uurimus on kinnituseks juba Hegeli mõttele, et “kõik suured muutused tulevad tuijalgadel” st nad on vaikselt pika aja jooksul juba ette valmistatud. Siis, kui midagi nähtavaks saab – siis on sisuline muutus juba toimunud. Suure Prantsuse Revolutsiooni alusmurrangud toimusid märkamatult ja nendes valdkondades, millel pole revolutsiooniga kui terrori, kodusõdade ja avaliku võimuvõitlusega palju pistmist.
Mis aga on poliitilise ajaloo uurijale eriti huvitav – need, kes pidid kaitsma võimu, tegelikult mahitasid salaja kuningavõimu vastaseid. Nii varjas tsensor enda juures läbiotsijate keelatud kirjandust! Terror ja sõjad – need polnud hoopiski paratamatus. Nii nagu Roger Chartier tunnistab – olid need Prantsusmaale äärmiselt ebameeldiv üllatus. Revolutsiooniline murrang lihtsalt katkestas ajutiselt tsiviliseerimise protsessi.
Prantsuse Revolutsiooni vägivaldus on olnud kilbiks hilisematele poliitilistele terroristidele. Ajaloolased on aeglasemalt õppust võtnud. Ka nn perestroika saabus samuti “tuijalgadel” ja ainult viletsad ajaloolased ei märganud seda. Tähelepanu on ilmaasjata keskendunud vaid Gorbatšovi tegutsemistele ja toimetamistele, viimasele paarile aastale impeeriumi lõpus. Tegelikult algas selle varisemine varjatult juba ammu ja samal viisil ja mõõtmetes nagu toimus Prantsusmaal monarhia murenemine. Ülitsentraliseeritud võimu autoriteedi kadumine, mis võis tõhus olla vaid Stalini jumalikustamisel, võrgustike teke, mis olulisemad kui partei, “õpetuse” muutumine “religioonist” arutluse objektiks jne.
Paarikümne aastaga toimunud kultuurimuutustel ja uutel harjumustel mõelda ja arutada olid katastroofilised tagajärjed.
Avalikkuse triumf
Neile, kes on tuttavad Jürgen Habermasi teostega, pole selles raamatus midagi põhimõtteliselt ja põrutavalt ootamatut.
“Avalikkuse struktuurimuutus” on ka Roger Chartier’ enda tunnistusel talle eeskujuks. Probleem või õigemini põnev küsimus ongi selles, kuidas Roger Chartier Habermasi ideid kasutab. Sest mõne arvates pole Habermas ajaloolane, kuid Chartier on seda kindlasti! Muidugi on raamat originaalne ja huvitav näide sellest, kuidas haritud ajaloolased kasutavad poliitikateaduse ja sotsioloogia tulemusi, selle asemel, et karjuda karauul.
Chartier sedastab, et Prantsuse ühiskonnas toimus 18. sajandil põhimõtteline muutus, tekib uus nähtus – neljas võim. See on avalikkus. Nagu Chartier märgib, juhtub see Prantsusmaal 30-40 aastat hiljem kui Inglismaal, (sellele toetub Habermas). Nii-öelda väljakuulumata glasnosti eeldus on kirjaoskuse levik, kõrghariduse saanute arvu järsk kasv, mida võib isegi iseloomustada kui haritlaskonna üleproduktsiooni. Vaimulike osatähtsus ja religioosset tüüpi mõtlemise, mütologiseeritud tegelikkusetunnetuse roll väheneb. Suur roll selles on “revisjonistidel” – jansenistidel.
“Privaatse mõistuse avalik kasutamine” – mõte, mille formuleeris Kant ja mis sai keskseks ka Chartier’d inspireerinud Foucault’ mõtisklustes, on Suure Prantsuse Revolutsiooni peamine mootor. Avalikuks saanud mõistus – keskustelu, kui see kord on saanud eluõiguse, on alati purustava jõuga.
Kultuurimuutuste nähtvaks tegemine ongi ajaloolase üks peamisi ja keerukamaid ülesandeid. Kuid sellal, kui Foucault Lääne ajalooteaduse oli revolutsioneerinud, kollitati meid veel Leniniga.
