Linnateatri uus lavastus “Ma armastasin sakslast” on täiesti eriline – seal ei ole kunstnikku. On ainult Reet Aus, kes tegelastele maitsekad kostüümid selga muretses. Ja ka laval pole midagi, ainult kolm tooli.

Selline teatrilahendus on muidugi tekitanud naljade viskamist, et tegu on masuaja teatriga. Ent nali naljaks – tegu on põhimõttega. Laval kasutatud kolme viini tooli asemel oleks ladudest ikka midagi leitud.

Lavastuse tühi ruum viib mõtte Peter Brookile ja tema samanimelisele teosele. Üheksa-kümnendate alguses tegi Brook koos oma rahvusvahelise trupiga lavastuse „Kes on?!”, kus Aafrikast ja Jaapanist ja Euroopast pärit näitlejad etendasid „Hamletit” kui eepilist jutustust. Kus tähtis on edastada sündmused, eepiline sisu. Seal oli ka ülimalt askeetlik lava, vaid üksikute mööblitükkidega. Samamoodi keskendub ka Nüganeni lavastus Tammsaare  kirja pandud eepilisele loole. Selle loo sisule, kus lisaks jutustamisetele on olemas ka lihast ja luust karakterid.

Tammsaare romaanist on läinud kärpesse mahlakad stseenid lõunasöökidest ja majaproua aasimisest. Nad tulevad vaid hetkeks jutuks. Laval on põhiliselt kaks peategelast – Oskar ja Erica, kaks armunut. Esietendusel mängisid peategelasi Küllli Teetamm ja Tõnn Lamp, kuid Erica ja Oskari rollidesse on kinnitatud ka Ursula Ratasepp ja Priit Võigemast. Ning ka Paruni rolli on pandud kaks näitlejat, Kalju Orro ja Aleksander Eelmaa, viimati nimetatu mängis esietenduse koosseisus. 

Armastus täitis ruumi

Kogu Tammsaare romaanis peituva statistide seltskonna väljakärpimises on oma mõte, mis leiab kujundliku väljenduse. “Ma armastasin sakslast” on selle järgi kahe armastaja lugu, kus armastajate sisemaailma ja sinna kätketud heitlused on peamine. Ja esietendusel nähtud Külli Teetamme Erica ja Tõnn Lambi Oskari mängus avanev armastuse maailm osutus piisavalt suureks, et täita endaga Linnateatri Põrgulava ruum. Parun on oma kahe etteastega vajalik persoon, kui loo käigu oluline mõjutaja. „Ma armastasin sakslast” Elmo Nüganeni lavastuses on askeetlikult pühendunud Tammsaare romaani peamisele, aga see peamine on loodud ihu ja hingega, tohutu maksimalismiga näitlejamängus.

Linnateatri põrgulaval kulgev lavastus räägib täiuslikust armastusest, kus on ka jumal Erose puudutus. Vähemalt on see olemas Erica siiras ja eluiha täis karakteris. Nii mängib Erica rolli Külli Teetamm. Ja Eros oma vaimuga on midagi sellist, mis eriti ei hooli rahvuste piiridest ja seisuslikest eelarvamustest. Hoopis teisiti on lugu Oskariga – esimese põlve intelligendiga, kel oma minaga keerulised suhted. Tõnn Lamp mängib Oskarit bravuurselt, ka korporandi vaprus tuleb siin tõemeeli esile. Samas on Oskari kujus olemas teine plaan, mis räägib just isiksuse ebakindlusest. Tõnn Lambi Oskaril on olemas tohutu enese-tõestamise vajadus. Sotsiaalne loogika pärsib inimestevaheliste märkide lugemist. Samas on just selline Oskari tõlgendus Tammsaare kriitilist poolt avav – Oskari elujanu on võrreldes Erica omaga edevam, ühiskondlikum ja pinnapealsem. Mis muidugi ei sea kahtluse alla tema armastuse siirust. Sellises Oskaris kõlksub kaasa kaasaeg – küllap on meilgi olemas noori mehi, kes ei taha Mercedese või Lexuseta kohtamisele vurada.

Aleksander Eelmaa parun on Oskarile vääriline partner, meeste esimesel kohtumisel püstitab ta küsimusi, mis Oskari ebakindlust ja lõhestatust veelgi suurendavad. Millega kasvab ka Oskari ja Erica võõrdumine ja möödarääkimine. Eelmaa mängib seejuures Paruni aadellikkuse välja mitte ühiskondliku formaalsusena, vaid isiksuse sisemise väärikusena. Ja just see saabki selle armastusloo konflikti otsustavaks asjaoluks.

Muidugi on „Ma armastasin sakslast” möödarääkimisi ja mittemõistmisi täis lugu ja see leiab lahenduse koomikas, mida möödarääkimised ja erinevad mõistmised tekitavad. See on ülipõnev ja vaimustav, kuidas näitlejad esitavad armastajatepaari, kes pürgivad suure mõistmiseni, pannes publiku mitte ainult kaasa elama, vaid ka naerma.

Paruni roll on loogiline siin loos veel sellegi poolest, et ta on Tammsaare tegelane, kellel on oma sisemaailm, nii nagu Oskaril ja Erical. Tal on välja pakkuda oma sisemine mina sellesse tühja lavaruumi, mille näitlejad peavad täitma inimliku sisuga. Ja saavad sellega suurepäraselt hakkama.

„Ma armastasin sakslast” lavastuse säästuvariant on loogiline Elmo Nüganeni loomingulises jadas. Ta Tammsaare „Vargamäe Vabariigi” lavastus oli maksimaalselt vaatemänguline, seal käiku läinud kujundid olid lähedal filmikunsti esteetikale. Sama autori hoopis teistsuguse, intiimse sisemaailma kaudu rääkiva teose tegemisel on loogiline minna teise äärmusesse, loobuda välisest vaatemängust ja kasutada vaid kolme tooli. Ilma toolideta vist poleks saanud.

„Ma armastasin sakslast” on sentimentaalne, aga see pole nii sugugi autori-Tammsaare teose eiramise tulemus. Tammsaare on sentimentaalne ja seda on võimatu eirata just siis, kui teose aineseks on ühe lõpmata suure armastuse mitterealiseerumine. Selle ainese puhul on kahetsus omane euroopalikule kunstimõistmisele ja Goethe „Noore Wertheri kannatuste” loo eestimaise variandi puhul ei saa see olla ka teisiti. Nii et vaataja võtku etendusele kaasa taskurätt.

Nüganen: Ma ei tea, millal lavastan „Põrgupõhja uut Vanapaganat”

Tammsaare-lainel Elmo Nüganeni kolleegid tõukavad teda tegema lavastust Tammsaare romaanist “Põrgupõhja uus Vanapagan”. Nüganen paistab mõttega leppinud olevat, kuigi kindlat tähtaega ei nimeta. „Kas „Põrgupõhja uus Vanapagan” tuleb aasta, kahe aasta või kümne pärast, ma öelda ei oska.”

Kolleegide tagantõukamisest peab Nüganen olulisemaks Tammsaare loomingus endas peituvaid põhjusi. „Olen lavastanud „Tõe ja õiguse” teise osa, mille tegevus toimus 19. sajandi lõpus. „Vargamäe Vabariigi” tegevus toimus 1905. aastal. „Tõe ja õiguse” neljanda osa lavastusega jõudsin kahekümnendatesse aastatesse. “Ma armastasin sakslast” on kolmekümnendates. Järgmine olekski „Põrgupõhja uus Vanapagan”, Tammsaare teos, mis sündis neljakümnendate künnisel ja kus on sees see ajaline eelaimdus, mis Eestis ja ka laiemalt võttes maailmas toimuma hakkab.

Tammsaare teostes on ajatu sõnum, mis arenguspiraali ühel hetkel jälle kõlama võib hakata ja selles mõttes on „Põrgupõhja uus Vanapagan” teos, mis järjest olulisemaks muutumas. Siin on paralleele kaasajaga, kuigi sedagi ei pea nägema lihtsustatud kujul, vaid Tammsaare kujundite, karakterite ja teemade valguses.”

Tammsaare põhjalikuma lavastamise peale pööras Elmo Nüganen aastal 2005, kui tegi lavastuse „Tõde ja õigus. Teine osa” ja plaanis teisigi Tammsaare-lavastusi teatri mängukavva. Plaanitust teistmoodi sündinud Tammsaare-programm realiseerus „Tõe ja õiguse” maratonidega Vargamäel 2008. aastal.

„Minu jaoks on Tammsaare-lavastamine suur üllatus. Enne seda ma polnud Eesti kirjandust üldse lavastanud,” ütles Nüganen. Tammsaare suurromaanide kallale asus Nüganen kirjaniku draamateoseid kõrvale jättes. „Ta on eelkõige suur proosakirjanik. Samas on tema „Juudit” ikkagi ka väga hea näitemäng.”

Lavastus

Tammsaare/Nüganen

„Ma armastasin sakslast”

•• Lavastaja: Elmo Nüganen

•• Mängivad: Ursula Ratasepp või Külli Teetamm, Tõnn Lamp või Priit Võigemast ja Aleksander Eelmaa või Kalju Orro.

•• Esietendus: 12. detsembril Linnateatri Põrgulaval