Suure auditooriumi püüdmine ei pea tähendama rosoljestumist

 (26)

Saatejuht Kristel Aaslaid ja Rolf Roosalu võtsid mõõtu pika noodi hoidmises. Vähemasti selle võidu sai Rolf sel aastal Eesti Laulult kaasa.
Saatejuht Kristel Aaslaid ja Rolf Roosalu võtsid mõõtu pika noodi hoidmises. Vähemasti selle võidu sai Rolf sel aastal Eesti Laulult kaasa.Foto: Kristjan Järv

Olgu kõigepealt öeldud, et „Eesti laul” huvitab mind eeskätt kui meelelahutustööstust kannustav meediasündmus, mitte kui muusikavõistlus.

Ma ei ole muusikakriitik ja Eurovisioni vaatan põhiliselt (ja täiesti siira rõõmuga) kui camp’i musternäidist. Erandiks on rootslased, kes saadavad EBU lavale muljetavaldava stabiilsusega korralikke poplugusid, mis mõjuvad usutavalt ka omas žanris ja väljaspool Eurovisioni. Pole siis ime, et nüüdseks mõned aastad väldanud Eesti Laulu formaat peegeldab (kopeerib?) rootslaste üliedukat analoogi „Melodifestivalen”.

Mõlema formaadi eesmärk on toimida mitte kui Eurovisioni eelvoor, vaid kui asi iseeneses, kohalikku muusikaskeenet käivitav stiimul. Mõlemad üritused peaksid tundmatutele artistidele andma võimaluse oma karjääri käivitada ja laskma oma võimete tipus olevatel produtsentidel-artistidel oskusi näidata. Artistid peaksid tegema oma žanris parimat ja hoiduma tootmast konkreetselt Eurovisoniks mõeldud laulu, Euroopasse minemine on siin vaid boonus. Hea poplugu töötab niikuinii.

Vaheklippide ajal jagati osalejatele ülesandeid. Girls In Pearls sai meisterdada kokteili. Foto: Kristjan Järv

Praktikas on välja kukkunud vastuoluline formaat, kus taotluslikule muusikalisele mitmekesisusele töötab vastu arusaamatult „rahvapärane” ja eklektiline raamistus. Kuidas erinevad vaheosad koos toimima peaksid, jäigi arusaamatuks. Saatejuhid Kristel Aaslaid ja Martin Veisman tegid laudaukselaiuseid nalju ja lasid artistidel täita ülesandeid, mis sobiksid kenasti eesti pulma viimasesse kolmandikku (laula, vahukomm suus, oma loo refrääni, keri pliiatsiga kassetilinti). Küsimused nagu „mida sa ütleksid kümneaastasele endale” panid voogedastusega videol edasikerimise nuppu otsima. Stuudiokujunduse elemendid – laes ripuvad roosad sead ja põrandal seisvad tsiklid – panid küsima: „Mida põrgut?”. Pidevalt jäi mulje, et saate produtsendid kartsid, et muusikalist mitmekesisust on vaja tasakaalustada millegi rahvapärase ja väiksemale ühisnimetajale apelleerimisega, sest muidu ehk peletavad Metsakutsu või Evestus telerite eest liiga palju vaatajaid.

Loe veel

Suure auditooriumi püüdmine ei pea aga tähendama rosoljestumist, kunstilise terviku taotlemisest loobumist ja osati laulude endi taotlustele vastu töötamist (superstaarisaate vorm või näiteks toosama „Melodifestivalen” on head näited vastupidisest). Meediauurija Indrek Ibrus on ühes hiljutises artiklis esile toonud, kuidas Eesti Laulu tegijatel ei ole tegelikult ühtset arusaama, mida teha tahetakse – ühed räägivad saate olulisusest kohalike loojate taseme tõstmisel, teised muretsevad põhiliselt selle pärast, kas Saku Suurhall ikka finaaliks välja müüakse. Visiooni puudumine paistab ekraanilt selgelt.

Omaette huvitav oli jälgida, kuidas lugude endi ajal fookus teravdus. ERR-i operaatorid ja graafikud on vinged, igat laulu toetas žanrispetsiifikat arvestav kaameratöö ja huvitav, teinekord isegi ootamatult põnev graafiline lahendus. Ja Nika „Knock Knocki” kohta poleks vist ka rootslastel midagi halba öelda. Seda enam võiks vahepaladelt rohkem nõuda. Oskusi ju tegelikult on.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare