Suured vastas- seisud
Kirjastus Koolibri on hakanud välja andma Briti kirjastuse Osprey sarja „Suured vastasseisud” raamatute tõlkeid. Ilmunud on ülevaated Normandia dessandist, Vietnami ja Lahe-sõjast, Jugoslaavia kokkuvarisemisest, Jäälahingust 5. aprillil 1242 ja Kurski lahingust juulis 1943. Mina olen tutvunud vaid kahe viimati nimetatud käsitlusega, mispeale tahaksin aga näppu viibutada.
David Nicolle’i Jäälahingu-raamat ilmus esmatrükis 1996. Võrreldes eelnenud, eriti venekeelse kirjandusega on tegemist sammuga õiges suunas, ent tunda annab allikate, olude ja üldise tausta ebapiisav tundmine. Paar näidet. Jäälahingu-aegne topograafia oli siinmail oluliselt teistsugune. Peipsi ja Pihkva järve veetase oli kaks meetrit madalam, Lämmijärv oli kitsas saarterohke väin – sest Emajõgi voolas toona mitte Peipsisse, vaid sellest välja; Emajõgi ja Pärnu jõgi olid alates tolle keskjooksust sama jõgi. Alles 1500. aasta paiku tegi maakerge sellele ühendusele lõpu. Teine näide: lahingust osavõtjate arv. Venemaal on Aleksander Nevskit ja tema võite ideoloogilistel põhjustel naeruväärsuseni paisutatud ja neile maailmaajaloolist tähendust külge poogitud – sest ta võitles läänega; sest ühest tema pojast sai alguse Moskva dünastia; sest ta on vene õigeusu pühak. Äsja valiti Nevski Venemaal kõigi aegade suurimaks vene(maa)laseks. Lisaks ollakse seal veendunud, et käimas oli suur, paavstikuuria poolt dirigeeritud ristisõda õigeuskliku Venemaa vastu. Vastavalt on Vene kroonu- ja kooliajaloos lahingust osavõtjate arvuks u 15 000 meest Vene ja 12–14 000 meest ordu poolel, langenud aga 400–500 rüütlit ja „otsatult” tšuude, veel 50 (mõnikord „nimekat”) rüütlit võetud vangi. Mastaap on absurdne. Liivi ordus oli tollal alla saja rüütli ja vaid osa neist oli kohal. Saksa ordu jaoks oli Liivimaa idapiir tema paljude rinnete seas viimasel kohal – enne tulid Püha Maa (1291. a-ni oli ordu peakorter Akkonis, sealt viidi see Veneziasse ja alles 1309 Preisimaale), siis Saksa-Rooma riigi idapiir (1241–1242 toimus mongolite ja nendega kaasas olnud rahvaste, sh venelaste suur sissetung Kesk-Euroopasse; ordu kandis selle tõrjumisel raskeid kaotusi), Preisimaa, Leedu, Kuramaa…
Kangelassurm Issanda auks
Nicolle küll ei korda Vene historiograafia matemaatilisi hälbeid – tema räägib 800 saksa ja taani rüütlist ja sõjasulasest ning tuhatkonnast eestlasest, Vene poolel 6000–7000 mehest. Samuti oletab ta lahingust osavõtjate seas turgi või mongoli ratsavibukütte, mis on usutav. Peamine Liivimaa allikas Jäälahingu kohta, Liivimaa vanem riimkroonika, räägib ainult 20 langenud ja kuuest vangistatud orduvennast. Selles pole põhjust kahelda.
Ordusse astutigi muu hulgas selleks, et otsida Issanda auks kangelassurma; seda tõsteti ordukroonikas esile, mitte ei vaikitud maha. Vene ajaloolane Anatoli Kirpitšnikov on pakkunud välja suurusjärgu 30–35 rüütlit ning veidi üle 300 sõjasulase ja eestlase Liivimaa poolel ning venelasi mõnevõrra rohkem, mõnestsajast kuni tuhandeni. See omakorda on tõenäoliselt lahingu mõnetine pisendamine, sest ta tugines kaks sajandit hilisemalt Preisimaalt pärit võrdlusandmetele ning oma vendade kangelastegudest vestval ordukroonikul polnud asja Tartu piiskopivasallide ja eestlaste kaotustega.
Eestiski on levinud veendumus, et Jäälahing oli tühine kähmlus – kõige sellest järelduvaga. Lahingute tähendus kaasaegsetele ja järelpõlvedele ei tulene siiski ainult osavõtjate või langenute arvust. (Küsin vahel ajalootudengitelt: kui mitu ristirüütlit langes 1210 Ümera lahingus? Õige, teadaolevalt ei ühtegi.) Tollaseid sündmusi ei paisuta pealegi mitte ainult Vene letopissid ja pühakuelulood, vaid ka hilisemad Liivi- ja Preisimaa kroonikad. Ja ehkki mingit koordineeritud ristisõda käimas ei olnud (seda oli küll püütud käivitada), oli olemas ka suurpoliitiline taust.
Mida Nicolle meile ei räägi
Võtan mõne reaga kokku oma isikliku arvamuse Jäälahingust. Sellele eelnes Aleksandri ootamatu kallaletung Pihkvale, mis oli kaks aastat varem langenud Liivi ordu ja Tartu piiskopi ülemvõimu alla, s.o nendega liitunud. Ootamatus tähendab, et Aleksander tuli ratsaväega. Ehkki väes oli ka novgorodlasi, sest üks on teada nimeliselt, pidi see eelkõige koosnema verinoore vürsti enda ja tema isa, suurvürst Jaroslavi poolt Suzdalist saadetud vend Andrei druÏiinast ning mongoli abikontingendist; mingist kaua ja avalikult kogutud maakaitseväest pole mõtet rääkida. Jaroslav oli oma võimuambitsioonide tõttu mongolitega liidus. Kahe letopissiteate kohaselt oli Aleksander eelnenud talvel olnud Batu juures, s.t osalenud mongolite retkes Kesk-Euroopasse. Ühes Liivi sõja aegses Pihkva kroonikate refereeringus on otsesõnu öeldud, et Batu saatis (küllap siis Ungarist, võimatut pole siin midagi) Aleksandri mongoli abiväega kohale. Pihkva hõivamise järel oli vaja meestele tasuda, kuid linna ennast märkimisväärselt rüüstata ei saanud.
Sestap järgnes paarikolmetuhandese väe rüüsteretk Kagu-Eestisse. Väiksemate salkadena ja kiiresti, sest mida, keda ja kuidas sa muidu ikka rüüstad! Ühe salga lõid neile vastu astunud Viljandi (tollal lähim ordulinnus) orduvennad, Tartu vasallid ja/või eestlased puruks. Aleksander taganes üle Peipsi, jälitajad aga otsustasid teda vangide ja röövitu tagasivõtmiseks rünnata. Mõnesaja mehega, sest rohkem ei saanud neid kiiruga kogunenud olla. Ainult ratsaväega. Pole teada, kelle juhtimisel. Arvatavasti Želtša jõe suudmes, kust algas talvel jääteena kasutatud veetee Novgorodi ja kus saagiga koormatud reed võisid troppi jääda. Lahing toimus järve idakaldal, sest langenud ja haavatud kukkusid „rohule”; läbi jää ei vajunud teadaolevalt keegi. Ordurüütlid olid esiridades – nad olid ikka rünnakul esimesed ja taandumisel viimased – ja kandsid suurimaid kaotusi, teised pääsesid kergemini. Kõik. Kuid seda lugu Nicolle meile ei jutusta.
Juba ilmudes vananenud
Mark Healy Kurski-raamat ilmus esmatrükis 1992 ja oli juba siis vananenud. Ajalugu kirjutavad võitjad ja teevad seda suhteliselt solidaarselt, nii mõnigi Nõukogude või Vene müüt on meile ringiga, läänest püha tõena kaela langenud. Jah, Kurski lahing oli natslikule Saksamaale suur strateegiline kaotus, sest peaeesmärki – Kurski eendil paiknevate Punaarmee osade hävitamist ja Idarindel initsiatiivi haaramist – ei saavutatud. Peagi järgnenud Punaarmee suurpealetung ei jäta selles mingit kahtlust.
Kuid lähiplaanis oli pilt sootuks teine. Punaarmee sügavalt ešeloneeritud kaitse murti nii Kurski kaare põhja- kui ka lõunasektoris läbi; kaotuste vahekord oli tankides 1 : 6, lennukites 1 : 5, elavjõus kuni 1 : 16; Saksa pealetung seiskus mh vajaduse tõttu saata osa tankikoondisi Itaaliasse, kus olid maabunud lääneliitlased. Kurski-müüdi keskne, emotsionaalselt kandvaim osa on lugu „aegade suurimast”, Prohhorovka tankilahingust, milles olevat Punaarmee poolel osalenud u 850 ning Saksa poolel u 750 tanki-liikursuurtükki (sh sadakond Tiigrit), millest kumbki pool olla kaotanud 300–400 ja sakslaste edasitung peatatud. Tegelikkuses põrkasid 12. juulil 1943 Prohhorovka küla juures kokku Pavel Rotmistrovi 5. kaardiväe tankiarmee (850 tanki ja liikursuurtükki) ning Paul Hausseri II SS-tankikorpus (273 tanki ja liikursuurtükki, sh 15 Tiigrit). Nõukogude pool kaotas 334 tanki, arvestamata hiljem remonditud masinaid. Saksa poole kaotused täpsustas alles 2003. aastal Bundeswehri ooberst Karl-Heinz Frieser: hävis kolm tanki; veel 38 tanki ja 12 liikursuurtükki sai vigastusi, mis kõrvaldati väliremonditöökodades. Stalin tahtnud esiotsa Rotmistrovit sõjatribunali alla anda, kuid mõtles ümber. Loodi hoopis müüt tõrjevõidust, õigustatud ohvrist, lahinguvälja suitsus Tiigreid ramminud T-34-dest.
Osprey on üllitanud kõvasti üle tuhande sõjaajalooteose, mille seas on nii väga häid kui ka täielikke ebaõnnestumisi. Enamik mahub kusagile vahepeale. Koolibrile tuleks kasuks, kui tõlkevalikuid tehes konsulteeritaks Eesti sõjaajaloolastega ja vajaduse korral tellitaks neilt saateartiklid.
