Suurel Munamäel skandeeriti Tiibetile vabadust kümnes keeles
Samal ajal skandaalse olümpiatõrviku teekonnaga üle Himaalaja mäestiku süütasid alpinistid 11. mail ja sellele järgneva kümne päeva jooksul maailmas sümboolseid suitsutõrvikuid – kokku üle sajal mäetipul. Meie toetustõrviku kandis Eesti kõige kõrgemasse punkti mägironija Alar Sikk, kes esimese eestlasena on tõusnud ka maailma kõrgeimasse punkti – Mount Everesti tippu.
Suur Munamägi pole muidugi Alpid, Püreneed ega Himaalaja, kuid see ei peaks vähendama sündmuse tähtsust oma mastaabis. Eesti-Tiibeti kultuuriselts ajas koostöös budismi instituudiga, kodanikuliikumisega “Tiibet vabaks”, mittetulundusühinguga Independent Active ja riigikogu Tiibeti toetusrühmaga kohale ligi 150 osalejat, mida polegi nii vähe, kui arvestada, et paljud tulid kahetunnisele üritusele kaugelt Tallinnast eribussidega, et siis pärast kohe tagasi sõita.
Ju oli tuleku esimeseks ajendiks siiras mure tiibetlaste saatuse pärast, mitte mulgipuder, Tiibeti võitee ja ansambli Flowers of Romance kontsert. Kusjuures Haanja vallavalitsusele esitatud taotluses oli eeldatavaks osalejate arvuks märgitud 50, mistõttu võib öelda, et “plaani ületati” kolm korda. Esindatud olid pea kõik põlvkonnad, nii et mure Tiibeti pärast näib olevat midagi, mis ühendab generatsioone.
Ei ole üksi ükski maa
Eestlastel on ilmselt ka enda ajaloost tulenevalt kergem mõista kommunistlike režiimide okupeeritud rahvaste saatust. Paralleelist rääkis oma sõnavõtus riigikogu Tiibeti toetusrühma liige Valdur Lahtvee, osutades, et Eesti taasiseseisvumispüüetele avaldati näiteks teisel pool Soome lahte samuti solidaarsust, kuigi sellest mingeid käega katsutavaid tulemusi ei saanud ennustada. Ajastust pärineb ka toona paljudele tähtis lööklause “Ei ole üksi ükski maa”. Miks ei peaks see siis tänapäeval samasuguses kontekstis kehtima?
Eesti rahumeelset iseseisvumist seab Tiibetile eeskujuks ka Lodi Gyari, dalai-laama esindaja läbirääkimistel Hiina RV-ga, kes saatis enda tänusõnad Suurele Munamäele Linnart Mälli ja Eesti-Tiibeti kultuuriseltsi esimehe Laur Järve kaudu. Sest tõesti, hoolimata ametlikust poliitikast on Hiina RV olnud siiski sunnitud rahvusvahelise surve tõttu nn dalai-klikiga läbirääkimisi pidama. Järve sõnul on seda õigupoolest tehtud juba aastaid, ent vaid viimased korrad on avalikkuse ette jõudnud.
Nüüd on Hiina RV tänu rahvusvahelisele survele hakanud ka ise initsiatiivi näitama ning järgmine suurem kohtumine toimub 10. juunil. Siiani on jõutud konsensusele vaid punktis, et läbirääkimisi tuleb jätkata, kuid Järve arvates oli üks Munamäe toetusaktsiooni eesmärke, et diskussioon jätkuks ka sisulisel tasemel.
Ürituse sihti täpsustas riigikogu Tiibeti toetusrühma esimehe Aleksei Lotmani läkitus, mis rõhutas, et tegu on toetusavaldusega nii hiinlastele kui ka tiibetlastele, sest vaba ei saavat olla see, kes teisi orjastab. Teisipidi tulenevat siit meie jaoks, et toetades teiste vabadusepüüdeid, aitame hoida ja põhjendada ka enda vabadust. Aktsiooni humanistlikku meelestust näitas seegi, et koosviibimist alustati vaikuseminutiga Hiina maavärinakatastroofis hukkunute mälestuseks.
Boikotime Hiina kaupu?
Elav pilt traagilisest olukorrast Tiibetis avanes Roy Strideri nukra pilgu kaudu. Hiljaaegu Tiibetis (sh Lhasas) viibinud Strider rääkis oma kogemustest lihtsalt ja veenvalt. Soovimata detailidesse laskuda (ülerahvastatud vangilaagrid, meediatsensuur, sõjaväeline kord, parteidiktatuur, kohustuslikud patriootilise ümberõppe programmid), tõi ta esile kujuka tõiga, et kohapeal olevat olnud kõige piinlikum selgitada lihtsatele Tiibeti inimestele, miks läänemaailm käitub nende seisukorra suhtes nii ükskõikselt või ebalevalt.
Tiibetlased loodavad tõepoolest kogu südamest läänemaailma abile ja toetusele. Strider kutsus konkreetselt üles boikottima Hiina kaupu ning avaldama survet poliitikutele, võttes asja kokku sõnadega: “Käitume igaüks kodanikuna nii, et ei peaks tundma hiljem enda pärast häbi.”
Sõna võttis ka budismi instituudi esindaja Märt Läänemets, kes asetas Tiibeti küsimuses raskuspunkti sellele, et budistliku kultuuri hoidmine (nii idealistlik, kui see ka ei tundu) võib aidata kaasa maailmarahu saavutamisele. Jüvä Sullõvi võrukeelses etteastes toodi aga esile paralleel võrulaste, haanjalaste ja setudega, kes peavad end samuti vähemusrahvuseks piiratud enesemääramisõigusega.
Kindlasti aitas toetusaktsioonis osalemine rahustada mõnegi südametunnistust, kuid kas kõigest sellest tõusis mingit tulu ka tiibetlastele, jääb küsitavaks. Et olud siiski võivad vahel muutuda lausa ootamatus ja vähetõenäoliseks arvatud suunas, peaks meie endi ajaloolisest kogemusest tõenduma.
Ennenägematutele võimalustele vihjas ka kogu ürituse väitel heitlik ilm, mis peibutas algul päikesepaistega, ent kattis taeva toetustõrviku süütamisel tumedate pilvedega ja saatis kaela korraliku vihmavalingu. Hiljem mööda auravat kuppelmaastikku tagasi sõites jäid teepervedel silma lausa üksikud lumehanged. Päike oli aga soe.
