Suurepärase töö teinud Tõnis Mägi Ubu on näitlejate uus kuningas

Kiltsi lennuväljal etendatava suvelavastuse “Kuningas Ubu” suur võit on Tõnis Mäe mängitav nimiroll. See annab põhjust NO-teatri lavastus ära vaadata.

Tõnis Mägi esindab tõeliselt suurt teatrit. See on totaalne ümberkehastumine näitemängust välja kasvavaks karakteriks. Kuna lavastuses kasutatakse silma- ja suuaukudega riidest maske, pole näitlejad laval äratuntavad. Seepärast paistis publik uurivat, kus on siis see Tõnis Mägi – nii palju erines Kuningas Ubu eraelus või siis laululaval nähtud Tõnis Mäest.

Tõnis Mägi teeb näitlejana ürgset groteski, võimendades jõuliselt enda mängitava tegelase hirme ja himusid. See on lihtne, tavaline ja oma siseelu poolest naiivne inimene, kes võimumängudesse sattununa algatab suure ajaloo tragikomöödia, verise ja ühtaegu naljaka. Korraks viib Tõnis Mäe Ubu heasüdamlik loomus ja lihtsameelsus mõtted meie praegusele presidendile, kuid muidugi ei räägi lavastus Arnold Rüütlist.

Mäe rollil ja selle teostusel on selline kullaproov, et aasta jooksul tehtud suuri näitlejatöid vaagides jääb ta kindlasti sõelale.

“Ubu” lavastus on huvitav selle poolest, et ühe totaalse karakteri ümber käib totaalselt isikupäratu teater. Vaataja jõuab meelde jätta elava ja apla emand Ubu (Maarika Vaarik) ja võib-olla veel Ubu käsilase ja ohvri Kapten Porde (Tambet Tuisk), viimati mainitu tänu teistest eristuvale kostüümile. Lavastuses on ülejäänud rollid tasalülitatud ja taandatud kordeballeti kollektiivsuse tasemele.

Tegemist on ühe laadi, ühe näitlejahelistikuga, nii et ei mingit reljeefsust. Huvitav on, et kavalt võib lugeda Rasmus Kaljujärve nime. Draamateatris oma isikupäraga igas lavastuses esile tükkinud mees on nüüd laval kadunud, võta kinni, millist pisikest luike ta tantsis lavastuse õukondlaste, asjapulkade ja sõdurite tantsurivis ja kas üldse laval oli.

Samas liigutab see isikupäratu ja ühetaoline näitlejate punt lugu kogu selle jubeduses ja ähvardavuses edasi raugematu jõuga. Laval toimuv tegevus on klaar ja selles on omad hinnangulised rõhud. Näitlejad valdavad sõna ja sõna mõtteselgus jõuab publikuni ka siis, kui näitlejad teevad oma tööd kooris. Kooride töö Ojasoo lavastuses äratas minevikust mälestused seitsmekümnendatel nähtud Jonas Vaitkuse sama tüki lavastusest. See projitseerus oma sõnumiga selgelt Nõukogude Liidu nimelise riigi ideelistele mõõtkavadele. Ojasoo ja Semperi loos poliitiline selgus puudub, asi on üldisem, et mitte öelda laialivalguvam. Tõnis Mäe nimirolli kaudu sihib sõnum edu nimel edasi rühkiva Eesti inimeste aplust. Kaude lisandub võimu küsimus. Sest võimu kaudu tulevad raha ja toredad asjad, mida tarbida.

Ojasoo torgib publikut

NO99 “Kuningas Ubu” võtab aega. Tegevusse on monteeritud palju muusikat ja tantsu. Tegelikult mõtestabki kogu seltskond peale Ubu ennast liikumise kaudu. Liigutakse laias stiilide skaalas, kuid kokkuvõtteks võib öelda, et tantsuline osa on tehtud hindele kolm. Ei veena ka kostüüm, mis jääb nüüd leidliku moedemonstratsiooni tasemele.

Lavakujundus on rikkalik ja põhjalik. Ent valitud mängukoha enda arhitektuur pääseb osalt mõjule alles kolmandas mängukohas.

Üks kummaline asi on lavastaja Alter Egoga, kes on roninud lavale peategelase varjuks või teisikuks ja vahel loeb seletuseks remarke. Tema lavalolek tekitab kummalist pinget. Publikus on tunda soovi, et ta end lavalt koristaks ega segaks Tõnis Mäel Ubu mängimist. Ta ju napsab näitleja eest magusad repliigid ära ja loeb need ette samasuguses hallis näitlejastiilis, mida kasutab muu näiteseltskond. Mis see on? Kas torgib Ojasoo publikut nagu haige taanlane Lars von Trier, kes on pidevalt hirmul, et vaataja võib ta filmidele kaasa elades ennast liiga mõnusasti tunda? Või peitub seal ikkagi lavastamise ja Ubu-mängu seose märk, kus on peidus pisike iroonia mis tahes võimumängude suhtes?

Aga see teema ei puutu ju otseselt Alfred Jarry poolt kirja pandud loosse. Nagu ka finaali leidlik ja päevakajaline loosung, mida pakutakse vaatajale sulaselgeks boonuseks. Selles mõttes on lavastuse lähenemine loov: Ojasoo ja Semperi isikupärastest hajamõtetest sündinud kunstimärke näeb lavastuse jooksul pidevalt ja vahel ei puudu neis ka löövus.

Nüüd on siis modernismi klassika tähttükk tehtud ja märk maas. Alfred Jarry, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi kõrvale on vaja päris kindlasti kirjutada ka Tõnis Mäe nimi. Sest tema teeb näitlejana hiiglama vahva töö.

Etendus

“Kuningas Ubu”

NO99 suvelavastus

••Autor: Alfred Jarry

••Lavastaja: Tiit Ojasoo

••Kunstnik: Ene-Liis Semper

••Laulude autorid: Chalice, Tõnis Mägi

••Osades: Tõnis Mägi, Marika Vaarik, NO-teatri näitlejad

••Esietendus: 5. juulil Kiltsi lennuväljal

••Järgmised etendused: 7.–9., 11.–14. ja 19.–23. juulil kell 19

••Piletid: 250 ja 300 krooni