Suurteos suurest väejuhist – kindral Johan Laidonerist

 (28)

Reigo Rosenthali põhjalik Laidoneri-raamat tugineb suuresti vähe tuntud materjalidele, muu hulgas on külastatud Ühendkuningriigi rahvusarhiivi.

Eesti ajaloo suurmeeste kohta ilmub vähe põhjalikke uurimusi. Alates „ajalooteaduse jääminekust” 1980. aastate lõpus kuni praeguseni pole meie ajaloolaste sulest ilmunud Konstantin Pätsi, Jaan Tõnissoni, Jaan Poska, kindral Johan Laidoneri jt uusi elulugusid.

Arusaadav, sest autorid pelgavad: lühem elulugu kordab paratamatult eelnevat, uue ja tervikliku elukäigu koostamiseks napib mõne peatüki puhul arhiivimaterjali, mis jätab käsitluse kohati ebaühtlaseks. Vist on lisaks veel mingi seesmine respekt – kas mina olen ikka õige mees nende käsitlemiseks?

Nii ongi ülaltoodute osas taastrükitud 1930. aastate väljaandeid või paguluses ilmunut. Praegused autorid piirduvad artiklikogumike või kitsamate teemadega – näiteks Jaan Tõnisson Eesti välispoliitikas 1917–1920, Johan Laidoneri kirjade publikatsioon või presidendi ja ülemjuhataja ülekuulamisprotokollide avaldamine.

Loodus ei salli tühja kohta. Tühimikku on püüdnud täita näiteks põhjanaaber Martti Turtola üsna nõrga Pätsi-elulooga (2003) ja täiesti ebaõnnestunud Laidoneri-käsitlusega (2008).  

Muljet avaldav põhjalikkus

Läinud aasta lõpus ilmus kirjastuselt Argo Reigo Rosenthali monograafia „Laidoner – väejuht”. Ka Rosenthal ei söanda ette võtta „tervet Laidoneri”, vaid keskendub ees­kätt tema kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundaja rollile Eesti Vabadussõjas. Paariaastast perioodi on käsitletud muljet avaldava põhjalikkusega: 520 lehe­külge põhiteksti ning arvukad ja detailirohked lisad, mis annavad edasi Eesti sõjaväe operatiivkoosseisu rinde, diviisi, brigaadi ja otse ülemjuhatajale allunud operatiivgruppide tasemel.

Samal teemal:

Mahukas taustamaterjal

Raamatu kolm põhi­osa käsitlevad Vabadussõja algusperioo­di, võitlust aktiivse kaitsesõja kava teostamisel ning saavutatud edu kindlustamist ja riigi väljatoomist sõjast. Äärmiselt üksikasjaliku sündmustiku kirjeldamise kõrval iseloomustab autor veel põhjalikult kindral Laidoneri tegevust ja püüab välja tuua tema teened. Laidoneri  hinnatakse nii Eesti riigi sõjalis-välispoliitilise strateegina kui ka kõrgeima operatiivjuhina.

Reigo Rosenthali raamat tugineb suures osas uudsetele, s.t seni käibes mitteolnud arhiividokumentidele ja kirjandusele. Nii arhiivimaterjalide, käsikirjaliste mälestuste, päevikute, kirjavahetuse jms ning ka perioodika ja kasutatud kirjanduse maht on aukartust äratav.

Autoril õnnestus külastada lisaks Ühendkuningriigi rahvus­arhiivi. Kohati on tunda „klassikalist lähenemist”, kus lausa iga lause järel on viide eri allikale. Seejuures püüab autor igast allikast midagi „välja  pigistada”, viidates näiteks isegi Karl August Hindrey mõnekümneleheküljelisele raamatukesele „Kindral Ernst Põdder Landesvääri võitja”. Tegemist on lihtsakoelise ja esmajoones noorsoole mõeldud eluloolise sarjaga.

Vaagides varasemat kirjavara nendib Rosenthal teose sissejuhatuses, et ülemjuhatuse kritiseerimine ei olnud 1920. ega 1930. aastail üldiselt tavaks. Olles teema värske pilguga põhjalikult läbi uurinud, ei leia ka Rosenthal kindral Laidoneri tegevusest märkimisväärseid vigu.

Energilisel ülemjuhatajal oli kül­ma verd ja initsiatiivi, ta tegi vastutusrikkaid otsuseid ja suutis isiklikud emotsioonid allutada üldistele huvidele. Kõiki järeldusi ja tähelepanekuid on Rosenthal ka põhjendanud.

Kokkuvõtteks – üle hulga aja on meie lugemislauale ilmunud väärtuslik, põhjalik ja detailirohke sõjaajalooline käsitlus.

„Laidoner – väejuht”

Reigo Rosenthal

Kirjastus Argo

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare