Pärast laulvat revolutsiooni on Eesti ühiskonnas kollektiivsete väärtuste asemel ausse tõusnud individuaalne edu. Ja ega see olegi paha, sest eestlastele omane luterlik töökus ja saavutusvajadus on ühiskonda kiiresti arendanud.

Aga aeg-ajalt vajab iga rahvas eelkõige emotsionaalset kinnitust sellest, et ollakse üks tugev tervik. Kümne aasta eest pakkusid selliseid kirgastavaid hetki Balti kett ja “Eestimaa laul”. Vabas ühiskonnas asendavad poliitilisi täht-sündmusi Erki Noole ja Kristina Shmiguni suursaavutused spordis. Ja selles pole midagi imelikku, kui vaadata, kuidas meie põhjanaabrid soomlased oskavad rõõmustada oma suusatajate või hokimeeskonna võitude üle.

Spordil ja kultuuril laiemalt on väikerahva jaoks veel üks suur väärtus. Just tippsportlased ja kultuurikorüfeed tõestavad rahvale kõige ilmekamalt, et ka eestlased võivad end karmis rahvusvahelises konkurentsis maksma panna.

Kristina Shmiguni eilne võit kinnitas veel kord, et taasiseseisvunud Eestis on sport tõusuteel. Meil on aastatepikkuse töö järel tekkinud paar tippsportlast, kelle karjäärile pole enam alust rajatud nõukogulikus spordisüsteemis. Meil on hästi korraldatud ja kindlatel alustel rahastatav spordisüsteem, mis tagab turvatunde igale tõsisele tegijale. Ja nagu on tõestanud Euroopa karikavõistlused kümnevõistluses ning maailma karikasarja etapp murdmaasuusatamises, on meil taas tekkimas ka suurepärane asjatundlik publik.

Eilse Kristina Shmiguni võidu puhul tuleb tunnustada kogu peatreener Mati Alaveri juhitud Eesti suusakoondise sihikindlat tööd. Eesti Päevalehe sporditoimetuse juhataja Gunnar Press kirjutas enne Ramsausse lendamist, et ainult siis, kui suusakoondis võidab üle aegade esimese medali, võib nende esinemisele panna hindeks “viis”. Heameel on tõdeda, et raske eesmärk õnnetus täita juba maailmameistrivõistluste avapäeval.