Suvel õitseb eesti kunst nii teel Haapsalusse kui ka seal kohapeal
Kuid veel enne Haapsallu jõudmist maksaks teha väike peatus Taeblas ning põigata sisse Ants Laikmaa muuseumisse. Ainuüksi sealne paari aasta taguse uue rookatusega maja ja Tuluscum (nii nimetas Laikmaa oma suvemaja) koos pargiga on iga-aastast vaatamist väärt. Suures osas on ekspositsioon küll varasemaga sarnane, kuid on ka uuendusi. Omamoodi meie aja vaimule vastavaks võiks pidada seal äsja avatud Laikmaa tütrele (Anu Kipliö, 1927–1969) pühendatud tuba, kus on välja pandud hulk fotosid lapsest, keda kunstnikust isa polnud kunagi oma ihusilmaga näinud. Põhimõtteliselt võiks seegi muuseum suviti rohkem eksponeerida Laikmaa enda töid, kuna kaasaegsete kunstnike tööde väikesed väljapanekud (antud juhul Naima Neidre graafika ja tusˇijoonistused) põhiekspositsiooni kõrvale surutuna mõjuvad natuke vägivaldseina.
Haapsalus on mitu tõmbenumbrit. Kõigepealt Evald Okase muuseum, kus avati juuni alguses taas ulatuslik Okase tööde väljapanek. Nagu näha ekspositsiooni tutvustavalt kavalehelt, on seal 6. juulini avatud ka kunstniku näitus “Jutustused”. Minu küsimusele, millistes neist paljudest ruumidest siis see “Jutustused” paikneb, ei osanud igati sümpaatsed tüdrukud, kes seal ametis, midagi kätte juhatada. Õigupoolest ei tundunudki see eriti vajalik olevat, sest välja pandud tööde põhjal saab vaataja üsna põhjaliku ülevaate Okase loomingust. Ise mõtlesin, et selleks lühema kestusega näituseks on tõenäoliselt viiekümnendate lõpu ja kuuekümnendate alguse graafika väljapanek, millest üks osa on seotud Okase 1958. aasta reisiga Hollandisse, Belgiasse ja Luksemburgi ning teine 1961. aasta Pariisi muljetega.
Napilt sõjajärgseid töid
Maale on eksponeeritud alates kolmekümnendatest aastatest kuni viimase otsani. Nendegi põhjal võib näha pea kõiki Okase olulisemaid muutumisi ja teisenemisi, mida siinkohal pole tarvidustki enam ümber rääkida. Suhteliselt hõredalt on töid vahetult sõjajärgsetest aastatest ja viiekümnendate algupoolest, kuid oma muuseumi eripära ja voorus seisnebki selles, et igal aastal on võimalik välja panna oma suva järgi uus ekspositsioon...
Okase muuseum, kui otsustada sinna veel tulevate näituste ja suvekoolide põhjal, näib olevat muutunud suviti kõige olulisemaks näituse- ja kunstielu keskuseks Haapsalus. Oma muuseumi rajamist peaks soovitama teistelegi kunstnikele, kes tahavad, et nende tööd oleksid vaatajaile pidevalt nähtavad ega peituks riiklike muuseumite hoidlates ootamaks aega, mil ühel või teisel kuraatoril võib pähe turgatada mõte neid mitmete aastate pärast korraks nähtavale tuua.
Ja eks see ole üheks põhjuseks 6. juunil Haapsalus avatud Ilona Wiklandi Imedemaale. Kohalikus linnagaleriis on praegu Marko Kekiševi kureeritud graafilise disaini näitus.
