Nüüd on enamikul teatritest juba oma kindlad suvised mängupaigad: Linnateatri suvelavastused tulevad välja lavaaugus, Ugala lavastused tiigiäärsel mänguplatsil, Nukuteatril on oma hoov ja Emajõe Suveteatril Jaama tänavas enda oma. Sel suvel tõi teater seal välja Urmas Lennuki “Koidula”, kus lavastuse temaatika seoti koha ajaloolise taustaga. Nimelt sai just seal 140 aastat tagasi alguse küll mitte kutseline, aga siiski eesti teater.

Tuntuks saanud ja omaks võetud mängupaik on ka Viinistu kunstimuuseum, kus lisaks MTÜ R.A.A.A.M projektidele etendub sel suvel ka Draamateatri lavastus “Syrrealistid”. Samas ei ole MTÜ R.A.A.A.M loobunud uute teatrilavade otsingust: nende kahest suvelavastusest üks, “Minust jäävad ainult laulud”, mis pöördub metsavendluse teema juurde, tuleb välja spetsiaalselt selle lavastuse tarvis taastataval Suure Muna-mäe vabaõhulaval.

Kujutav kunst esirinnas

Suvelavastusi läbiva ühtse teema leidmine on keeruline. Tänu MTÜ R.A.A.A.M kolmele lavastusele (“Külmetava kunstniku portree”, “Põrgu Wärk”, “Kits õnge ja viiluliga”) ning Draamateatri “Syrrealistidele” on üpris suur kaal kujutavat kunsti käsitlevatel lavastustel. Ent see ei osuta suveteatrite üldisemale suundumusele. Tegemist on suurelt jaolt ühtede ja samade tegijatega ning neile südamelähedase teemaga.

Oma armastatud teema arendamist võib näha ka Von Krahli teatri ja Nargen Opera koostöös valminud “Eesti naiste laulude” (lavastaja Peeter Jalakas) puhul, mida võib käsitleda kui loomulikku jätku “Eesti ballaadidele”. Nende lavastuste juures võiks ehk vaid küsida: kui nii suur osakaal on muusikal, kas siis on veel üldse tegemist teatriga?

Folkloorsel ainesel tuginevad selle aasta suvelavastustest veel Vanemuise teatris eelmisel aastal välja tulnud setu lugu “Taarka” ning Võru Teatriateljee “Painaja”.

Kindla peale

Draamateatri suvelavastus “Kodukoht” mõjub väga edukaks osutunud “Aristokraatide” analoogina: Pedajas lavastab Frieli, teemaks on aristokraatia mandumine ning mängukohaks Keila-Joa mõis. Edu toonud valemis ei ole vahetatud ühtegi tegurit.

Teistmoodi kindla peale minekut võib näha ka Linnateatri suverepertuaari valikus. Oma esimestes suvelavastustes pakkus teater publikule vaatamiseks hobuseid ja söögiks suppi, viimastel aastatel on oluline osa olnud muusikal. Tänavu ei anta ühte, teist ega kolmandat – Jaan Tätte “Kaev” on minimalistlik ja tekstikeskne näidend. Linnateater on teinud võitu toova panuse ja usaldanud rahva Tätte-armastust. Õigustatult, sest etendused müüdi välja.

NO99 puhul ei saa veel rääkida suveteatri traditsioonist. Eelmise suve “Seitsme samurai” kõrvale astus sel aastal Alfred Jarry “Kuningas Ubu”. Neid kahte lavastust ühendab eelkõige tegijate soov teha midagi uutmoodi. “Kuningas Ubu” lavastamine oli paras julgustükk. Esiteks on raske teksti eesti keelde ümber panna, sest prantsuskeelne originaal sisaldab mitmeid keelemänge. Teiseks on tegemist näidendiga, mis tugevalt kuulub oma aega – seda ei saa lavastada samas võtmes kui Pariisis 19. sajandi lõpus. NO99 pole läinud valiku tegemisel kergema vastupanu teed.

Kui 1990. aastate algul püüdsid suveteatrid sageli lüüa efektide ja mõõtudega, siis viimastel aastatel on keskendutud pigem kvaliteedile. Et üks ei välista teist, tõestab selle suve ilmselt suurim projekt – Rakvere ja Endla teatri ühistöö “Vargamäe kuningriik”, milles lisaks mõlema teatri näitlejatele tegi kaasa ka 120-liikmeline ühendkoor. Suveteatri tõusva kvaliteedi näitajaks võib pidada seda, et mitmedki teatriauhinnad on läinud suvelavastustele. Hinnangu sellele, milline on selle aasta suve-teat-rite tase, saab lõplikult anda sügisel.