Suvetöö Alaskal kelgukoerte esitlejana
Sügistalvel internetist juhuslikult leitud töökuulutus vallandas sündmuste ahela, mis viis mind neljaks kuuks tööle Kagu-Alaskas asuvasse Dyaesse (häälda: Daaii). Olen handler ehk koerteesitleja suvises kelgukoerte treeningulaagris, kus sõidutatakse Skagways lõbusõidulaevadelt maha astuvaid turiste.
Kagu-Alaska ei ole päris sama mis Antarktika, olgugi et suur osa inimesi kujutab seda just niimoodi ette. Eestiga ligikaudu samal laiuskraadil püsib lumikate aasta ringi umbes pooleteise kilomeetri kõrgustel mäetippudel, kuid mitte orgudes; ookeanivesi on näpistavalt külm ka kõige palavamal suvepäeval; jääkarude asemel elavad siin pruunkarud, kotkad, hülged ja vaalad ning kuiva ilma jagub suvel vaid paariks nädalaks (tänavu 12 päikeselist päeva!). Pole ime, et siin asub maailma põhjapoolseim vihmamets – kummikud on olnud mu lahutamatud kaaslased juuli lõpust alates.
Jahe ja vihmane Dyae on suviti hea koht koerte treenimiseks, talved aga on siin liiga soojad ja õhukese lumikattega, et koerakelku kasutada. Pealegi on Skagwayd ümbritsevatel mägedel liiga järsud nõlvad, et koerad suudaksid seal kelke vedada. Mõnemiiline tasandik Dyae jõeorus on suvel aga ideaalne koht ühe ja sellesama raja läbimiseks. Seepärast tulevadki kõik koerajuhid ja handler’id ning koerad ise siia vaid suveks – maist septembrini.
Kelgukoerad, keda põhjamaa rahvad on aastasadu kasutanud, erinevad oma tänapäevastest järeltulijatest niipalju, et Alaska Excursionsi kelgukoerte laagrit külastav inimene peab tahes-tahtmata pisut pettuma: Disney filmist “Eight below” meelde jäänud suurte ja kohevate siberi laikade ja alaska malamuutide asemel on kelgu ees... krantsid. Veelgi enam: koerad ei vea mitte vaikselt üle lume sahisevat kelku, vaid kruusateel mürisevat ratastega käru! (Nimetagem seda edaspidi siiski kelguks.)
“Kas need ongi siis päris Alaska kelgukoerad?” küsivad kulmu kergitavad turistid mu käest, arvatavasti kahtlustades, et neid on haneks tõmmatud. “Jah, need ongi päris kelgukoerad,” vastan ma muigega ning tutvustan neile koerte tausta.
Palju aega tagasi pidid kelgukoerad olema suured, tugevad ja tiheda karvkattega, sest neid kasutati raskete koormate vedajatena – küttepuude toomiseks, pere liikumisvahendina. Nad olid aeglased, ent usaldusväärsed. Lumemasinate tulek suretas koerakelgunduse peaaegu välja, kuni võidusõidud selle taas ausse tõstsid – Alaskas tähendab koerarakend rahvus-
sporti.
Sada miili päevas
Igal aastal toimub nii Alaskal kui ka mujal maailmas – USA neljakümne kaheksandal laiuskraadil, Saksamaal, Norras jm – sadu võidusõite. Sprindivõistlustel läbivad hurdad või pointerid mõnikümmend kilomeetrit vahepeatusteta, keskmise pikkusega distantsidel (kuni 300 miili) teeb koerajuht mõned üksikud peatused, et loomad saaksid puhata ja süüa/juua. Päris suurtel võidusõitudel – Iditarodil (Anchorage’ist Nome’i) ja Yukon Questil (Whitehorse’ist Fairbanksi) – läbivad koerad üle tuhande miili paremal juhul kümne (!) päevaga. Kelgukoerte maailmas on need kaks võistlust justkui jalgratturite Tour de France ja tennisistide Wimbledon.
Meie treeningulaagris on neil auväärsetel võidusõitudel osalenud kolmandik koeri ja pooled koerajuhid: Sebastian Shnuelle on maailmas ainus inimene, kes osaleb nüüd kolmandat aastat järjest nii Iditarodil kui ka Yukon Questil. Minu toakaaslane, 18-aastane Elizabeth Jayne on Yukon Questi juunioride klassi võitja. Randy Cummins läbis Iditarodi eelmisel aastal. Matt Calore jaoks on tuleva aasta Iditarod elu esimene. Teedetul Alaska sisemaal end ja oma koeri proovile panevad mehed ja naised ei saa linnainimese pilguga vaadates olla päris terve mõistuse juures.
Võidusõitude reeglid on karmid: petta püüdnud (koera asendanud, steroide süstinud vms) või oma koeri halvasti kohelnud (äkkvihas tapnud – ka seda on juhtunud) koerajuht saab eluaegse osalemiskeelu. Üks tähtsamaid reegleid on keeld koeri asendada: võidusõidul trauma saanud või haigeks jäänud koeri saab ainult võistkonnast eemaldada, kuid mitte uue koeraga asendada – see tagab, et ükski koerajuht ei jooksuta koeri võiduihas poolsurnuks.
Üldjuhul aga ei tegutse võidusõitudel võimete piiril mitte koerad, vaid inimesed. Kuuest koerte puhkamiseks mõeldud tunnist saab koerajuht ise magada vaid heal juhul üks-kaks, sest kogu ülejäänud aeg kulub koeratoidu valmistamiseks, koerte käppade kontrollimiseks ja õlitamiseks, bootie’de ehk käppi kaitsvate sokikeste vahetamiseks, joogivee sulatamiseks, katkise varustuse parandamiseks jms. Iditarodil on keelatud välise abi kasutamine, koerajuht peab ise kõigega hakkama saama. Võidusõitu katkestatakse harva koerte pärast: tavaliselt on koerajuht ise liiga kurnatud või haigeks jäänud.
Siinsed koerajuhid on põhjamaiselt karmid ja nende huumor terav. Nad on harjunud lihtsakoelise eluga, tihtilugu on nende kodudeks väikesed vee ja elektrita palkmajad. Elizabeth on veetnud suurema osa lapsepõlvest polaarjoone taga, eemal inimasustusest, isegi koolist. Koerad olid tema jaoks esmane liikumisvahend, sest veterinaarist isale ei meeldinud lumemasinad.
Alaskat väärt inimesed
Minu jaoks võttis siin töötamisega harjumine aega, sest need inimesed on väga otsekohesed, ent ausad ja toetavad. Virisejatele ei ole kelgukoerte maailmas ruumi või nagu ütles üks meie bussijuhte Bill: “Inimesed, kes jäävad talveks Alaskale, väärivad talveks Alaskale jäämist.” Ma ei ole kunagi kogenud temperatuuri alla –30 kraadi, nende jaoks aga on ka –45 igatalvine külm. Külm ilm – või veel! Ma ei kujuta ettegi, mis tunne siis võiks olla.
Alaska Excursionsi laager on koerajuhtide jaoks väga hea pakkumine: ettevõtte omanik korraldab kogu logistika, varustuse, majutuse; nii koerte kõrgekvaliteediline kuivtoit kui ka veterinaariabi on firma poolt; koerajuhtidele tasutakse nii töötundide kui ka iga suveks laagrisse toodud koera eest. Sel moel teenivad nad piisavalt raha, et talvel keskenduda treenimisele ja võidusõitudele, vabanevad viieks kuuks kulukast toidu ostmise murest ning saavad koerad sügiseks korralikku vormi, samas kui paljude teiste koerajuhtide loomad istuvad suvel niisama – Alaska sisemaa suved on liiga palavad, et koeri tõsiselt treenida.
Inimestele meeldivad meie sõidud väga. Vahel koos turistidega tagasi Skagwaysse sõites kuulen, kuidas kelgukoerte sõitu nimetatakse reisi tähtsündmuseks.
Ettevõtte omanik aga teenib omakorda märgatavalt: iga kahe ja poole tunnisel tuuril osalev turist maksab selle kogemuse eest 110 dollarit. Kiiretel päevadel saabub laagrisse kella 8 ja 18 vahel iga poole tunni tagant24 turisti. Majandusteooria tunnis nimetaksime seda win–win olukorraks: kasu saavad mõlemad.
Turiste sõidutavad siin sama suured koerarakendid kui pikamaa võidusõitude alguses – kuusteist koera. Igal kelgul on kuni kuus inimest, lisaks koerajuht ning mina, esitleja.
Alaska husky’d
Kuusteist kelgu ette rakendatud krantsi erinevad üksteisest nii suuruse, värvi, karva pikkuse, iseloomu kui ka kõige muu poolest – nad näevad välja nagu Pontu naabermaja 56. korterist. Neis voolab linnukoerte, hurtade, lambakoerte ning ka siberi laikade ja alaska malamuutide verd – kauaaegne aretus otsib kiiruse, vastupidavuse ning lühikese taastumisaja parimat ühendust. Neid kutsutakse hellitlevalt alaska husky’deks, kuid tõust on asi kaugel – sama hästi võiksime kelgu ette rakendada kuusteist taksikoera ja nimetada neid alaska husky’deks.
Kuueteistkümne koeraga rakendi jõud on meeletu. Paar päeva puhanud, minekuvalmis koerarakend võib paigalt tõmmata ka käsipiduriga maasturi (mida nad on ka teinud). Ajal, mil me koerte taha kinnitatud kelku ATV vastu vahetame, peab keegi alati ATV piduril olema, et vajadusel kiiresti reageerida.
Nad suudavad läbida üle saja miili päevas, kümnete päevade kaupa: kuus tundi joostes, kuus tundi puhates, taas kuus tundi joostes, kuus puhates... Päevas 10 000–12 000 kalorit kulutavad loomad on nagu võimsad masinad, kuid erinevalt viimastest puudub neil juhtkang. Ainus viis koerte juhtimiseks on häälkäsklused ning pidur, mida koerajuhid nimetavad “Hoia ja palveta”. Head juhtkoerad on rakendis asendamatud, sest nendeta ei jõua ka Iditarodi neljakordne võitja Jeff King kaugele: kelk liigub sinna, kuhu lähevad koerad.
Põhikäsklused on:
“Line out!” või “Get ahead!” – joondu.
“Ready!” või “Hike!” või “Lets go!” – hakkame liikuma.
“Gee!” (häälda: dzˇii) – paremale.
“Haw!” (häälda: haa) – vasakule.
“Come gee!” – pööra tagasi paremalt poolt.
“Come haw!” – pööra tagasi vasakult poolt.
“Onby!” – möödu sellest, mis iganes su tähelepanu hetkel mujale tõmbab.
Mõnede kehvemate koertega töötades tundub mulle vahel, et põhilised käsklused on hoopis “Jää vait!” haukujatele ning “Lõpeta ometi nende kaelakinnituste läbinärimine!” laagri nõrgimaks peetavale Team George’ile.
Ja siis on loomulikult veel käsklus “Wow!”. Teoreetiliselt tähendab see peatumismärguannet, praktiliselt aga... võiks selle ka andmata jätta, sest ainus, mida need koerad teha tahavad, on joosta, ning peale piduri või kelgu külili keeramise ei ole siin maailmas midagi, mis sunniks nad peatuma.
Sellest tulenevalt on koerajuhi esimene reegel: ära kunagi, mitte kunagi lase oma kelgust lahti, sest kui seda teed, siis oled jalamees. Koerte jaoks ei ole vahet, kas sa oled kelgul või mitte, nemad jätkavad edasiliikumist.
Koerajuhi suurimaid ohte ei ole külm, hundid ega keeruline maastik, vaid hoopis põdrad. Need sissetallatud rajal püsivad kangekaelsed loomad on tuntud nii koerte kui ka koerajuhtide ründajatena ning peamiselt nende pärast kannavad koerajuhid relva. Neljakordne Iditarodi võitja Susan Butcher pidi võistluse ühel aastal katkestama, sest põder tappis ühe tema koera ja vigastas mitut teist.
Ma ei tea veel, kas naasen järgmisel aastal – ettevõtte omanik on pakkumise teinud –, kuid killukese endast olen kindlasti siia jätnud.
Kuidas ma koerte alla jäin
•• Vahetult pärast paigalt liikumist näris Dolly oma kaelakinnituse läbi. Et olime juba liikumas, leppisime Caraga kokku, et vahetame selle siis, kui üleval pildistamiseks peatume. Ümberpööramispaigale lähenedes aga võtsid koerad nurga väga madalal kiirusel sirgeks – jooksin nende juurde ning hakkasin neid põhiköie abil ümber nurga aitama. Haarasin köie Dolly ees, ta ehmus ja hakkas taganema. Vahetasin asendit: võtsin köiest kinni Dolly taga, et ta minust eemale ehk ettepoole jookseks ning enda taga olevaid koeri ei segaks. Edasine toimus kiiresti.
•• Dolly tegi mingil põhjusel mõne sekundiga minu ümber ringi. Mõlemad põlved tema köiega kokku köidetud, lendasin koos rakendiga pikali. Keerasin end kõhuli, katsin pea ja kukla kätega ning tundsin, kuidas koerad minust üle jooksid. Siis vaatasin üles, et näha, mis suunast kelk tuleb, nägin pea kõrgusel lähenevat põhiköit, sukeldusin uuesti ning keerasin end kelgu eest eemale.
•• Cara ei näinud midagi: ta oli parasjagu kelgu taga seda lükkamas, et koeri aidata, ning taipas juhtunut alles siis, kui ma ootamatult kelgu teisel küljel nähtavale ilmusin. Kõike näinud ja filminud turistid ei öelnud samuti midagi: kõik toimus liiga kiiresti ja “professionaalselt”. Turistid ei hoomanud, et see oli mu esimene kord sellisesse olukorda sattuda ning võinuks lõppeda kuue inimesega koormatud kelgu alla jäämisega.
Viuh!
•• Jalgade värisedes tegutsesime tavalisel kombel edasi. Inimesed mikrobussi aidatud, puhkesime Caraga hüsteeriliselt naerma – see oli liiga naljakas. Ülejäänud vaatasid meid küsival pilgul: “Mis nüüd juhtus?”
