Sven Grünberg – helilooja paralleelsete sirgete vahel
Kahtlustan, et just seetõttu pole ühelgi teisel eesti heliloojal noorema põlvkonna hulgas nii palju austajaid. Ja muusika on tal ilus.
—Alustame päris algusest. Otsa-koolis õppisite muusikateooriat. Päris veider ühe helilooja jaoks.
—Tegelikult käivitasid suures osas just teooriaõpingud mu loomingulise tegevuse. Mäletan, et päris lapsena oli ka igasuguseid meloodiajupikesi, aga looks neid teha ei õnnestunud. Kummalisel kombel aitasid mind uitmõtete muusikaks vormimisel harmooniaülesanded. Ning au ja kiitus mu karmile ja rangele teooriaõpetajale Leo Semlekile.
Milline see muusika tollal oli?
—Eks neid esimesi lugusid võibki kuulda plaadilt “Küsi eneselt” ansambliga Mess, mis tuli kokku, kui olin 17.
—Mind üllatab, et Messi lood kõlavad nii küpselt. Ei arvaks, et nii noore inimese töö!
—Kui nüüd pisut müstifitseerida, siis see küpsus, nagu te ütlete, on ehk eelmistest eludest pärit. Siiski on see pigem mütoloogiline. Loomulikult pole ma Mozart, aga mõelge: tema tegi juba nelja-aastaselt asju, mida polnud selles elus õppinudki. Nii et ehk tasub vähemalt mõelda selle üle, et inimesed koguvad tarkust elude kaudu. Aegade jooksul õpitu realiseerumiseks selles elus on vaja muidugi teatud võimalusi. Ma sündisin muusikute perre. Isa oli saanud küll raadioalase hariduse, kuid töötas terve elu dÏässpianistina. Nii et mu lapsepõlvekodus käisid paljud meie dÏässitipud. Uno Naissoo ja teised tegelinskid istusid alalõpmata meil, kuulasid plaate ja arutlesid.
—Olete kirjutanud palju filmimuusikat. Mida see Ïanr teile pakub?
—Filmimuusika on minu jaoks oluline ehk pisut üllatava tahu pealt. See õpetab teisi kuulama ja arvestama.
—Kas peate silmas reÏissööri ettekirjutusi?
—Ei, filmile muusikat tehes tuleb arvestada, et hetkiti on sõna osa olulisem, siis pilt, siis peab aga muusika kogu loo enda kanda võtma. Muusika osatähtsus on mingis lõigus viis protsenti, mingis 20 ja mingis ehk isegi 99 protsenti. Vajadusel peab muusika kandma kogu filmi mõtet. Kontsertmuusika puhul peab helilooja kirjutama n-ö sajaprotsendilist muusikat, see peab töötama läbi oma kõlamise aja. Aga filmis tuleb end talitseda, suuta teha ka poolfabrikaati, mis tervikut üle ei koormaks. Ja see on nagu apteekri töö.
—Kuidas loote filmimuusikat?
—Filmid on väga erinevad. Nende puhul lähtutakse igasugu kli‰eedest. Näiteks väga loll ütlemine on, et parim filmimuusika on see, mida ei märka. Kujuta ette, et vaatame ooperi- või balletifilmi, läheme kinno vaatama muusikali “West Side Story” ega märka filmimuusikat! See on ju lollus! Kui koostatakse plaate või tehakse filmimuusika kontserte, kas see siis on muusika, mida keegi pole märganud? Samas võib olla probleemiks, et vahel on muusika ise väga hea, aga filmi seisukohast halb, kuna tõmbab tähelepanu oluliselt kõrvale.
—Tooge mõni näide.
—Neid on küll ja küll. Aga vaevalt see lugejat huvitab.
—Mul endal oleks huvitav.
—Näiteks Hitchcocki “Psühhos” on episood, kus minnakse hullu ema tuppa. Seal on muusikalises mõttes hea muusika, mis aga sinna episoodi ei sobi, sest ei lase ohtu tajuda.
—Kuidas sattusite elektronmuusika juurde?
—See on minu puhul liialt ekspluateeritud teema, kuid muidugi võin ma sellele taas vastata. Tõepoolest, olin esimene, kes Eestis elektroonikaga tegelema hakkas ja samuti üks esimesi Nõukogude impeeriumis. Elektroonika pole olnud minu jaoks kunagi eesmärk omaette, vaid üks väljendusvahend. Küll on aga elektroonika kindlalt meie ajastu märk. Kui mõtleme Euroopa muusikakultuuri minevikule, siis näeme, et kõik võtmefiguurid on toonud muusikasse ilmtingimata ka midagi uut, mis on iseloomulik just sellele ajastule.
—Aga mis on siis praeguse aja fenomenid?
—Näen peamiselt kahte olulist ajastu märki. Üks on elektroonika. Iseasi, kas see meeldib või selle kasutamine sobib. Aga see on fakt, sest mitte kunagi varem pole elektroonikat lihtsalt olemas olnud. Teine meie ajastu fenomen on maailmakultuuri kättesaadavus. Lähed meie Eestimaa talves koju ja kuulad näiteks Aafrika muusikat või näiteks tipptasemel Hiina õukonnamuusikat, mida kunagi ei tohtinud isegi tavahiinlased kuulda.
Olen seda teed kuidagi instinktiivselt läinud. Eks see teoreetiline pool tuli hiljem mõtiskledes. Ega ma ei mõelnud, et elektroonika on meie ajastu fenomen ja nüüd ma hakkan elektroonikat kasutama. Mulle see lihtsalt meeldis ja sobis.
—Kuidas suhtute naturaalpillidesse?
—Ma pole kunagi olnud ortodoksne elektroonika kasutaja, vaid algusest peale mõistnud, et selle abil saab üht-teist teha, kuid naturaalpillid olid ja jäävad samuti. Kunagi vaidlesime Eduard Artemjeviga (Nikita Mihhalkovi ja Andrei Tarkovski ihuhelilooja – toim) kes ütles, et süntesaatori heli ja võimalused on palju avaramad kui viiulil. Seepeale üritasin teda mõistusele kutsuda… Naturaalpillid on ja jäävad, kuid samuti pole tark tänapäeva elektroonikat ignoreerida.
—Kuidas suhtusid elektronmuusikasse akadeemilised ringkonnad?
—Kahjuks tekkis omal ajal kaks vaenutsevat leeri. Mäletan selgelt, kuidas mulle öeldi heliloojate liidu nääripeol, kui taadid olid end mõnusalt purju tõmmanud: “See on Surnumeri, kõik see elektroonika! See ei ole elus muusika!” Üritasin seepeale selgitada, et näiteks analoogsüntesaatori helid on hämmastavalt sarnased vaala häälitsuste maailmaga, kuid ega seda kuulda võetud.
—Millest see elektroonikavaenulikkus tuli?
—Arvan, et tean põhjust. Kunagi ammu pöördus minu poole väga üllatava sooviga Kuldar Sink. Ta ütles, et tahab tulla minu õpilaseks. Vastasin: “Kuule, sa oled ise nii vägev mees – mis mul sulle õpetada?” Aga asi oli selles, et ta ei tundnud ei elektroonikat ega rokkmuusikat, mille vastu ta huvi tundis. Kujutle nüüd, et inimene õpib klaverit ja orkestreerimist, käib koolis ja “konsis”. Heliloojaks õppimine on väga raske töö. Ja siis ühel hetkel selgub, et on hoopis mingi muu maailm, mida sa ei oska, tea ega valda. Sel juhul on kaks võimalust: sa kas hakkad tundmatut eitama ja ründama või jälle õppima. Väga paljudel pole õpihimu ja nad valivad eitamise ja vastutöötamise, aga see on nähtus, mis ei puuduta ainult muusikat.
—Teie muusikas on vist ida kultuuride mõjusid?
—Jällegi, arvatavasti pole see mitte esimene elu, mis seda sfääri puudutab. Aga ma kordan taas, et see kuulub ka mõnusa huumoriga võetava mütoloogilise mõtlemise juurde. Ma ei arva, et Sven Grünberg sünnib uuesti. Kindlasti mitte. Iga inimene on kordumatu, sest sünnib oma aega ja keelkonda, oma kultuuri konteksti. See olukord pole kunagi korduv. Küll aga võib elusid pidi edasi kanduda teadvus, mis õige kasvatuse korral realiseerub. See on sama, et kui sa klaverit ei harjuta, siis sinust pianisti ei saa. Teatud info hulk on lihtsalt mõnes inimeses suurem ja teatud kultuuride mõjud samuti.
Aga mis puutub idasse, siis kunagi küsis mu hea eesti keele õpetaja: “Kuule, Sven, miks sa ikka sinna itta nii vaatad?” Ma vastasin, et ei vaata ma itta, läände, lõunasse ega põhja. Mind huvitab tarkus. Ja mul on kama, kust see tarkus tuleb. Kui kasutame jalgratast, ei pea me mõtlema, kus see leiutati. Tähtis on, et ratas sõidab. Nii et kui idamaadest on tulnud väga suurt tarkust, on rumal seda mitte sealt vastu võtta.
—Kuhu paigutub teie kaardil Eesti?
—Eesti on üldse väga huvitav koht. Seda on öelnud pea kõik mu välismaa sõbrad alates Tanja Grindenkost ja Volodja Martõnovist. Nad rääkisid juba 25 aastat tagasi, et Eesti on täiesti müstiline paik, sest kuidas on võimalik, et pisut üle miljonilise rahva hulgas on nii palju eriilmelisi kõrgtasemel kultuuriinimesi. Aga ometi on see nii. Mis puudutab ida ja peaasjalikult budismi tundmist, siis on Eestil vedanud, et meil on Linnart Mäll, kes on nii palju möödapääsmatult vajalikku budismialasest kirjandusest eesti keelde tõlkinud. Ta on üks maailma juhtivaid budismitundjaid, isegi sel tasemel, et võib Dalai-laamale budismialast nõu anda.
Mul on hea meel, et hakkab kaduma kunagine rumal kli‰eemõtlemine, et Euroopa ei mõista ida ja ida Euroopat. Kunagi ammu sattusin Jurmalas rahvusvahelisele muusikakonverentsile. Seal rääkis üks Jaapani muusikateadlane, et kui tema välimusega mees räägib Bachist, ei võta keegi teda tõsiselt, kuigi ta võib Bachi muusikat hästi tunda. Ja vastupidi. Ühesõnaga, küsimus on neis rumalais kli‰eedes, mis inimese teadvust kammitsevad. Me võime siin ida kultuuri hästi ja mõnes mõttes isegi neist endist paremini mõista, sest saame analüüsida väljastpoolt.
—Rääkige oma tegemistest budismi instituudi direktorina.
—Olen ka Eesti akadeemilise orientaalseltsi juhatuse liige. See selts tegutseb ammust aega ja oli kunagi vajalik, sest budism oli Nõukogude ajal praktiliselt karistatav. Orientaalseltsi varjus sai siis budismi asju aetud. Kui Nõukogude aeg lõppes, siis mõtlesin, et pole ju enam miskit varjata. Tegeleme olulisega. Instituut sai loodud selleks, et anda budismialast haridust, korraldada üritusi ja loenguid. Meil on kirjastus ja keeleõpe. See on neile, kes tahavad end harida. Ega budism ole õpetus, mis end kellelegi peale surub. Buddha olevat öelnud: ärge uskuge minu sõnu ainult seetõttu, et mina olen nii öelnud, vaid proovige ise mõista.
—Kristlus polegi vist eestlastele väga omane?
—Vähemalt pimedalt uskumine tõesti mitte. Kunagi küsiti minult “Kahvli” saates, kui palju on Eestis budiste. Vastasin, et kõik eestlased on rohkem või vähem budistid. Ehk siis eestlasele on omane, et ta tahab eelkõige asjadest aru saada ja mõista, mitte pimesi kaasa koogutada. See on ka budismi üks alustala.
—Miks on budism oluline?
—Ma ei arva, et budism ise on eesmärk. Vana Buddha on öelnud, et tema õpetus on vajalik kui paat jõe ületamiseks ja kui jõgi on ületatud, tuleb see kasutuna maha jätta ja edasi minna. Ehk siis budism on ütlemata tark õpetus, mis räägib sellest, mis on oluline ja mis mitte. Tähtis on end ja ümbritsevat tundma õppida. Sõna Buddha tähendab sanskriti keeles “virgunu”. Kui hommikul ärkad, oled ka virgunu, võid endale “Tere, buda!” öelda. Mäletad, et unes oli paras tohuvabohu, ning rõõmustad, et pea on selge ja hakkad nüüd tegutsema. Buddha tasemel virgumine aga tähendab, et Tema ärkas n-ö üles meie seisundist, järgmisele, kõrgemale tasemele ning nägi, et me kõik magame. Teadmise aluseks on analüütiline mõtlemine ja see aitab ületada kõiki kli‰eesid, millest pidevalt lähtume. Suurem osa meie elust ongi üks lõputu failide ja kli‰eede jada. Inimene on arvutiga väga sarnane. Ta on arvuti näol loonud endaga väga sarnase olendi, eriti kui mõelda, kui skemaatiliselt inimesed elavad.
—Olete õpetanud paljudes Soome ja Eesti kõrgkoolides. Kuidas nii juhtus?
—Alustasin õpetamist Soomes, sest mis seal salata, Eesti krooni tulles katkes mu põhiline sissetulekuallikas filmitegemine. Aastail 1992–93 ei tehtud äkki enam üldse filme. Üks mu soome sõber Tampere kunsti ja meedia rakenduslikust kõrgkoolist kutsus mu sinna õpetama, sest teadis, kui palju ma olen filme teinud. Kui läksin, imestas ka sealne rektor, et neil pole Soomes ühtegi sellise kvalifikatsiooni ja filmikogemusega inimest. Eks see oli keeruline ettevõtmine, sest esiteks ei osanud ma nii hästi soome keelt. Ning minna pehmelt öeldes skeptiliste õpilaste ette, kes istuvad, käed risti rinnal, et noh, mida sa ka meile õpetada oskad... Aga see barjäär murdus õnneks üsna kähku ja meil tekkis hea klapp. Loenguteks tuli välja mõelda täiesti uus õppeaine, mida pole kunagi enne Eestis ega Soomes õpetatud. Selle aine kirjeldus oleks: muusika ja heli filmidramaturgia loojana.
—Kas lääne nüüdisaegne akadeemiline muusika istub teile?
—Kahjuks on hea kvaliteet alati haruldane. Nii ka akadeemilise muusika puhul, kuid liiga tihti kipub n-ö tõsine muusika olema pigem masendav-hävitav kui tõsine, tark ja loov. Sel puhul mõtlen, et pole vaja kuulajaile oma ööpotti pähe valada. Elu on niigi liiga raske, mis ei tähenda muidugi, et muusika peaks olema ainult üks trallallaa. Heliloojal on väga suur vastutus, sest ta võtab ju inimeselt eluaega ära, kui too saalis istub ja tema teost kuulab. Probleemid algavad taas õpetamisest ja õpetajatest. Aastaid tagasi tulid minu juurde “konsi” tudengid, kes tahtsid mulle oma lugusid lasta ja kuulda minu arvamust. Ma ütlesin: “Okei, need on koolitööd, aga mida teil endil öelda on?” “Ei-ei, koolis kästakse nii kirjutada, ja endil …hm… meile pole seda õpetatud,” vastasid nemad.
Sama sündroomi olen kohanud ka Soomes. Ühest küljest tuleb muidugi selgeks teha manuaalsed oskused. Teisest küljest on veel tähtsamgi noored inimesed sisuliselt raja peale panna. Kas või selgitada, et tarkuse alus on analüütiline mõtlemine ja kindlasti ka kaastunne tundlike olendite suhtes. Õpilased on muidugi erinevad. Mõni mõistab kiirelt ja mõni mitte. Ütlen ka Tallinna ülikooli tudengitele: tegelikult pole peatähtis, kas oskate filmimuusikat analüüsida. Tähtis on, et oskate üleüldse analüüsida. Muidugi aitab see neid siis ka filmide juures.
—Kuidas siis tuleks loomingut õpetada?
—Tegelikult tulekski õpetada terviklikumat maailmakäsitust, millest eriala ja muidugi manuaalsed oskused on üks osa, mitte ilma mõtteta noote kirjutada. Paljud kunstnikud arvavad, et kunst ja muusika on maailmas tähtsaimad. Jällegi, kui levinud ning vabandage, loll ja ‰abloonne kontsept! Muidugi on hea, kui oskad oma asja teha. Aga veel palju-palju olulisem on saada targaks ja heaks inimeseks. See on miljon korda tähtsam sellest, kas üldse kirjutad või lood. Kes seda mõistab, on loomulikult ka vastutusvõimeline. Pole vaja õudust paljundada ja inimest lõhkuda, sest elu lõhub nagunii.
—Teil on noorte hulgas ohtralt austajaid. Miks on see teie arvates nii?
—Ju siis on midagi neis sõnumites ja mõtetes, mida olen püüd-nud edastada. Aga see fänniklubi on mind ka üllatanud. Kunagi sõitis kohale üks Tartu seltskond ja uskumatu triangel oli “Naksitrallide” muusika pärast!
—Aga see on ju väga ilus muusika.
—Mõtlesin, et 20-aastaseid noori huvitavad võib-olla “Alpinist” või Messi asjad. Aga ei, hoopis “Naksitrallid” ja “Klaabu”. Nii et on olnud veidraid üllatusi. Mult on ka küsitud: “Millal te hakkate jälle tegelema analoogsüntesaatoritega?” Ma siis vastan, et tegin oma asjad ära. Nüüd tehke teie, kui tahate, ja paremini.
—Teie puhul ei saa üle ega ümber “Hukkunud Alpinisti hotellist”.
—Seoses selle filmiga on päris naljakaid ja õpetlikke seiku. Algul pidi muusika tegema Arvo Pärt. Ta helistas mulle ja küsis, et äkki aitaksin teda elektroonikaga. Aga just sel ajal hakkasid nad naisega N Liidust ära kolima. Jäi nii, et pidime muusika tegema Kuldar Singiga, mina elektroonika ja Kuldar muu. Kui me esimest korda materjali vaatamas käisime, läks hirmsaks peoks. Tõnu Virve oli filmi kunstnik ja kutsus meid Noorsooteatri kostüümilattu ühistööd tähistama, kus me ikka päris mitu pudelit sisse kallasime. Pärast seda jäi Kuldar kadunuks. (Hiljem ilmus ta küll välja, aga siis oli film juba valmis.) Kuna teda ei leitud üles ja kuna kõik tähtajad olid möödas, pidin lihtsalt tegutsema hakkama. No ja siis käis Kromanov stuudios ahastades ringi ja oigas, et tal pole heliloojat, tal pole heliloojat! Olin siis 21-aastane ja tagantjärele saan muidugi aru, miks Kromanov niimoodi oigas.
—Ja teie?
—Mul viskas see pidev oigamine mingil hetkel üle, sest niigi oli kohutavalt raske, kõik tähtajad ületatud, ööd-päevad magamata, ja ütlesin talle: “Luban, et teen teile vähemalt hea muusika!”
—Jäi ta uskuma?
—Ei noh, ta ütles: “Tagasihoidlikkusega te küll ei hiilga!” Mäletan, kuidas sõitsin õhtul Moskvasse, rongis mõtlesin muusikat välja ja hommikul salvestasin. Artemjev ootas veel, noodid käes, ukse taga, sest ta hakkas kohe pärast mind “Stalkeri” muusikat tegema. Sõitsin samal päeval tagasi Tallinna. Tol ajal nõuti, et filmis peab kaks laulu olema. Sõnadega laul lauldi alati vene keeles üle. Iial ei teadnud, kes laulab, mõni liidu rahvakunstnik Moskvas või Leningradis. Nii ma tegin ühe loo vokaliisina (“Nimetu”) ja teise häälikute jadana (“Ball”). Hiljem rääkis filmi helireÏissöör, et kui Moskvas film üle anti, oli Goskino peatoimetaja Pogomolov, KGB polkovnik, öelnud, et kõik muu võib olla, aga Pink Floyd tuleb heliribalt ära koristada. Siis olevat olnud tükk aega vaikust ja kadunud stuudiodirektor Enn Rekkor ütles, et ei, meil üks eesti poiss tegi. Siis oli põrutatud veel rusikaga lauale: jätke jutud, mis te arvate, et meie pole siin Pink Floydi kuulnud, see tuleb ära koristada ja jutul lõpp. Algul oli selle minu muusikaga üldse tohutu paanika, et tuleb uus helilooja võtta ja korralik muusika teha… Ei, tore töö oli, aga enda arvates olen palju olulisemaid asju teinud.
—Aga mis on teie tähtsaimad tööd?
—Olulisim, mida muusikas olen teinud, on see materjal, mis on LP-del ja CD-del. Budismi instituut. On ka mõningaid filme. Noorte õpetamine.
—Kas loominguga tegelete intensiivselt?
—Ikka, kuid kõige olulisemaks jääb liiga vähe aega. Olen vaadanud ja mõelnud, et olen teinud liiga palju igasugust filmimuusikat, ka üsna mõttetutele filmidele. Kahju muidugi, et nii palju aastaid on tühja läinud ja põhilooming on tagaplaanile jäänud, sest kogu energia on läinud minimaalse elatise teenimiseks. Siiski, juba mõnda aega on plaanis koos Peeter Jalakaga midagi teha…
Möödunud aastal olid mul mitmed autorikontserdid, neist viimane Niguliste kirikus, ja olen saanud ahvatlevaid põhiloomingut puudutavaid tellimusi. On tekkinud perspektiivikas muusikagrupp, kellega tahaks koostööd jätkata ja arendada, kirjutada uut muusikat, anda välja uusi plaate ja teha kontserte. Ja muidugi budismi instituut. Kõigele sellele kavatsen lähitulevikus ka keskenduda.
Sven Grünberg
•• Sündinud 24. novembril 1956
Lõpetas Tallinna muusikakoolis (praegune Georg Otsa nimeline muusikakool) Leo Semleki klassis muusikateooria eriala.
•• Eesti ja Nõukogude Liidu esimene proge-roki tegija (ans Mess) ja esimene elektroonika kasutaja.
•• Temalt on ilmunud plaadid “Hingus” (1981), “OM” (1988), “Milarepa” (1993), “Prana Symphony” (1995), “Mess” (1995), “Hukkunud Alpinisti hotell” (2001), “Küsi eneselt” (2004).
•• Grünberg on kirjutanud palju filmimuusikat (“Hukkunud Alpinisti hotell”, “Corrida”, “Wikmani poisid”, “Kõrini”, “Naksitrallid”, “Klaabu”, “Lepatriinude jõulud”, “Leiutajateküla Lotte” jm).
•• Ta on 1993. aastast õpetanud oma loodud õppeainet – muusika ja heli filmidramaturgia kujundajana – mitmes Soome ja Eesti kõrgkoolis.
•• Alates aastast 2002 on Grünberg Eesti budismi instituudi direktor.
•• Ta on loonud ülemaailmse suurorganisatsiooni, Esindamata Rahvaste Organisatsiooni hümni.
•• Kinoliidu ja heliloojate liidu, samuti viskiklubi liige, Eesti akadeemilise orientaalseltsi juhatuse liige.
Teised temast
Janno Põldma
animafilmitegija
Sven on tore inimene. Tunnen Sveni juba päris ammu, meie tutvus algas töö pinnalt. Kui hakkasin tegema oma esimest nukufilmi “Vennad ja õed”, tundsin sisimas, et Sven oleks muusikat tegema kõige õigem. Muidugi, tema oli siis juba kuulus helilooja, mina hiline algaja, nii et mul oli väga hea meel, et ta nõustus.
Sealt alates on ta olnud mu kõikide autorifilmide helilooja. Tõtt-öelda ma ei kujutakski kedagi teist ette. Sven on professionaal selle sõna otseses mõt-tes. On heliloojaid, kes hakkavad filmimuusikat tegema nn müüriladuja stiilis, tellis tellise peale, kuni asi lõpuks valmis. Aga Sven hakkab pihta alles siis, kui on aru saanud reÏissööri taotlusest ja kui tal endal on sisemuses tekkinud muusikaline tervik. Tema jaoks on kõik muusika, ka pausid ja vaikus. Rääkimata helitaustadest – sammud, mehaanilised helid, looduslikud hääled jne.
Ja mis väga oluline, ta kirjutab valmis just sellise muusika, mis sobib just sellele konkreetsele filmile. Aga ta on ka väga nõudlik, kohati lausa pedantselt nõudlik. Kui minu arust on asi juba valmis, istub tema, kulm kipras, ja lihvib ja salvestab muudkui uuesti ja uuesti. Aga kui siis ka Sveni jaoks on muusika lõpuks valmis, ilmub tema näole säravalt rahulolev budistlik naeratus.
Inimesena on Sven ääretult sümpaatne. Kuna ta on budist, siis on ta mõistvalt leebe. Ta kuulub nende väheste hulka, kes ei klat§Si teisi taga. Muidugi, vahest läheb ka temal meie varakapitalistlikus postmodernismis kops üle maksa ja ta hakkab pahandama ja torisema. Aga seda on omamoodi tore näha, sest siis saad aru, et Sven pole mingi kõrgemalt poolt väljavalitu, vaid samasugune sipelgas nagu me kõik.
Muide, et asi päris lauskiitmiseks ei läheks – Sveniga on väga raske kontserti koos kuulata, sest tal on absoluutne kuulmine. Ja tema olekust on kohe näha, kui näiteks kolmas viiul mängib murdosa sekundist valesti. Aga eks igaühel meist ole oma rist kanda.
Riho Sibul
muusik
Sven Grünberg on muidugi erakordne ja ainulaadne, tema loodu ainulaadselt võluv ja erakordselt väekas. “Puhas suhe,” kui tsiteerida Kaarel Kurismaad. See oleks ehk kõige täpsem iseloomustus tema kõlamaailmale. Temaga on alati huvitav ja õpetlik koostööd teha, hoolimata sellest, et stuudios võtab ta vahel sellise “dotseeriva bodhisatva” hoiaku. Ta aitab alati. Ja ta on väga täpne ja pühendunud. Ja veel arvan, et ta on üks neist, kes läheb aastatega aina paremaks. Ole hoitud! Tänan sind.
