Sweet Spot, uus festival otse keset südalinna: magus on, aga muudest maitsetest jääb vajaka

 (36)
Sweet Spot festivali esimene päev
Sweet Spot festivali esimene päevFoto: Madis Veltman

Lõpuks ometi, päris festivali-ilmeline festival otse keset Tallinna, kuhu saab mõnusalt otse pärast tööpäeva potsatada! Seda mina ja paljud teised Sweet Spoti külastajad eile ka ilmselgelt tegid.

Festival, mis ei asu kuskil eriti eksklusiivses metsatukas, kuhu saab ainult täiskuuneljapäevadel teekonda alustades, vaid selles ainsas mugavalt ligipääsetavas kohas Eestis, on päris meeldiv vaheldus. See tähendab, et ilmselgelt näeb festivalil palju äsjapõgenenud kontorirotte ja teismelisi, keda neljaks päevaks metsatukka pidutsema eriti ei lasta.

Sweet Spotile ilmselgelt eeskujuks olevad ja ka väga sarnast muusikavalikut pakkuvad indie-popi peod Helsingi Flow ja Göteborgi Way Out West on samamoodi linnafestivalid, kust puudub igasugune telgimajandus.

Sweet Spot toimub küll esimest korda, ent eelreklaam on olnud nii põhjalik, et hakkasin festivalile minnes korra isegi kahtlema – mitmes aasta neil nüüd lähebki? Kuigi samal ajal toimuvad nii vana hea Viljandi folk kui Kalana sound, jagus Sweet Spotile juba esimesel päeval rahvast ikkagi tuhandetes. Korraldajatele hea, festivalil ringi jalutajal läks üsna kitsaks, sest ega Kultuurikatla-Linnahali-EKKMi vaheline ala just hirmus suur ei ole. Sestap jääb väheks ka mõnusat vedelemisruumi.

Küll aga on vaeva nähtud sellega, et väikesesse ruumi võimalikult palju ära mahutada, lavasid on kuus, eriilmelisi keskkondi päris mitu. Samas neist mõnusamad ja hubasemad mahutavad päris vähe ja miskipärast olid mõned ilmselgelt väga populaarsed artistid nagu NOËP just väikesele lavale paigutatud.

Pealava täitnud Trad. Attack!i esinemisele lisas eriti imetlusväärset hoogu fakt, et laval rokkis ka kõigest kolm päeva tagasi uue väikese Vabarna ilmale toonud Sandra Vabarna.

Kogu festivali esinejatenimekiri on päris kindla peale koostatud ja sisaldab tuntud indie-poppi, sekka mõni veidi eripärasem tõmbenumber, kellel andunud publik olemas: Trad. Attack!, NOËP, José González, Honey Dijon, Vaiko Eplit ja Eliit, Jarek Kasar. Teisel päeval tulevad näiteks Mahavok, Nublu ja Tommy Cash.

Paistis, et reedese peaesineja London Grammari ära jäämine polnud sundinud rahvast koju jääma, ent mõningane pettumus hõljus õhus. Neid, kelle peamiseks sihiks oli briti indie-staare vaadata, jagus ja eesti folgi hõngulise nimega iirlased ansambliga Kodaline ei suutnud piisavat leevendust pakkuda. Ega vist miski ei suutnud, kui peaeesmärk oli ikkagi London Grammar ära vaadata. Mingit ekspresiivsemat pahameeletormi samas ei vallandunud, toimus vaid eestlaslik kinganinapõrnitsemisprotest.

Pean tunnistama aga, et mina ei sihtinud neist kumbagi. Põhjuseks, miks otsustasin uue festivali kohe reedel üle vaadata, sai ülejäänud reedesest bändimassist üsnagi silmatorkav Ukraina reggebänd 5’Nizza. Nostalgia võidab kõik! Teismeeas mp3 formaadis lõputult kuulatud ukrainlased tulid mõned aastad tagasi uuesti kokku ja ajavad nüüd lava ette vist peamiselt neid nostalgitsejaid. Sestap toimus minu festival selle sotsiaalses mõttes just nimelt 5’nizza lava ees sinna kokku traavinud vanade tuttavatega „Ja soldat!“ üürates.

Olme koha pealt torkas silma, et silma ei torganud mitte ühtegi suitsetamisala. Kas tea teate, mis juhtub, kui suitsetamisalad pole märgistatud? Aga muidugi pannakse siis igal pool suits ette ja ei saa pahaks panna, keeldu ju ei paista.

Hirmus mugavana reklaamitud sularaha- ja pangakaarivaba maksesüsteem tekitab aga ka pärast tervet päeva kasutamist küsimusi. Alustuseks tuleb küll kiita seda, et süsteem terve päeva vastu pidas. I Land Soundil olevat see päris ruttu kokku jooksnud.

Mugavuse üle ei saa samuti nuriseda, päris hea on käia ringi nii, et ei pea kuskilt kotist maksevahendeid otsima. Järjekorrad liiguvad samuti kiiremini, kuigi rahast on nii palju, et sabatamisest ei pääse. Sama saavutaks küll ka NFC pangakaartidega, ent tõsi, neid kõigil ei ole.

Süsteem on iseenesest lihtne. Iga käepaela küljes on seerianumbriga kiip, kuhu saab raha peale laadida. Piiranguid ei ole, lae korraga palju tahad, aga iga laadimine maksab ühe euro. Laadimispunkte on festivalialal õnneks üsna palju. Küll aga kehtib reegel, et alla viie euro jäävaid summasid tagasi ei kanta. Seega julgustab festival ikka pigem rohkem kui vähem raha kiibile kandma ja kulutama. Neli eurot jäi kaardile? Kuna seda tagasi ei saa, siis on päris tõenäoline, et püütakse see ikka ära kulutada.

Loe veel

Raha tagasisaamise tuleb seda nõuda Sweet Spoti kodulehelt ja kui ma nüüd asjast õigesti aru saan, siis saab seda teha üldse alates 6. augustist, lõpptähtaeg on 6. oktoober. Muidugi on raha nõudmiseks vaja teada oma kiibi numbrit. Täpsemaid juhiseid ma Sweet Spoti kodulehelt veel ei tuvastanud.

Olgem ausad, mõjub ikka mõnevõrra kahtlase skeemina. Rahasüsteemi korraldaja käes on mõneks ajaks päris kena kopikas, millest osa jääbki talle. On päris tõenäoline ka, et omajagu festivalikülastajai kaotab vahepeal oma kiibi numbri või lihtsalt unustab, et tal midagi tagasi saada oli. Mis sellest rahast saab? Millises seaduste hämaralas skeem üldse tegutseb? Tundub, et tasuks uurida.

Kokkuvõttes: magus see Sweet Spot on, aga esimese päeva põhjal tundub, et puhas suhkur (teate küll, kalor on, ahvatleb, aga kõht jääb tühjaks) ja midagi tõhusamat pole sellesse buketti veel lisandunud. Siiski: mõnus konsentreeritud festival linnasüdames on miski, mis tasub edasi arendamist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare