Syrtaki plusspooleks on kindlasti soodne asukoht ja tasuta parkla. Hindadega seal ei nöörita, kohvitass 16 ja koogitükk 12 krooni eest on pealinnas pigem odav. Syrtakis on hea lähedal söömas käia, kui lennukit parandatakse või tuleb udu hajumist oodata – lennujaamast on Ülemiste keskusesse kiviga visata.

Vähe õdusama tunde tekitamiseks võiks grillbaaris istujad kas või poolbarjääriga muust keskusest eraldada. Palju valgust, avatus, leti tagant tellimine, kolisevad toolid ja sagin tekitavad bussijaama-tunde. Päevapaistel näeb paremini kui muidu iga purukest ja kohviplekki. Meie laua taga olid eelmised kliendid suhkruga mänginud.

Parim osa Syrtaki toitude juures on tomatid – punased, küpsed, magusad, nagu Kreekast korjatud. Ülejäänu osas peab end ette valmistama keskmisest raskemaks jõuprooviks. Õli pealt kokku ei hoita, kogused on suured. Vesi kadus klaasidest kui kerisele – selline korralik rekkamehe stiilis köök, kus soolale veel soola peale pannakse. Ilmselt pole sealne kokk mitte lihtsalt armunud, vaid armunud lausa mitmesse naisesse korraga.

Teenindajad ei löö seal risti ette ka siis, kui tuleb rääkida eesti keeles. Lahked, toimekad ja nii kiired, et kannavad põhiroa lauda juba poole salatisöömise pealt. Kiirsöögikoht on kiirsöömiskoht, vaadake ise, kuhu oma taldrikud mahutate!

Köögi Komando maitses:

Feta suupiste (35) – maitsev, kerge ja soolane eelroog. Koosnes lehtsalatist, tomatist, fetajuustust, piprakaunast ja oliividest.

Pita bifteki (35) – pita-osa oli liiga rasvane, sööginõu oleks ka võinud suurem olla. Rohelist jagus piisavalt, liha ja tainas maitsesid ühesuguse rasvamassina. Serveerimine meenutas 90-ndate alguse hamburgereid – igal hetkel paberi ja saiapooliku vahelt laiali pudeneda ähvardav mass tekitas lauakaaslastes kaastundlikke reaktsioone. Käest süüa liiga tülikas, kahvliga jällegi imelik.

Gyros+bifteki (89) – hakklihapall oli üsna rasvane, sellest tuleks söömist alustada, sest külmana ei maitse see enam nii hästi. Liharibad (gyros) olid muidu väga head, aga natuke üle soolatud. Oleks ette teadnud, võtnuks ainult gyrost. Salatit tahaks sellise prae juurde isegi rohkem.

Gyros sealihast (74) – nägi välja täpselt samasugune kui eelmine roog, ainult ilma hakkpallita. Kuivavõitu lihalaastud, salatihunnik, riis ning kurgi-küüslaugu-kohupiimakausike sinna juurde. Ei midagi hullu, ei midagi erilist.

Ore eleni (30) – jogurt mee ja kreeka pähklitega. Kreeka pähklitest oli magustoidus vaid lusikaotsatäis puru, ülejäänu koosnes vedela meega üle valatud jogurtist. Kellele maitsestamata jogurt mekib, neile maitseb ilmselt ka see magustoit.

Pannkoogid kohupiimaga (39) – kohupiimakaste oli küll hea, pannkoogid natuke nätsked. Õnneks ei olnud koogid sama rasvased kui põhiroog.

Baklava (12) – hiljuti käis läbi uudis selle kohta, kuidas Türgi peab Küprosega “koogisõda”, sest Euroopa päevadeks üles riputatud plakatil oli Türgist pärit baklavakooki esitatud Küprose kreeklaste rahvusroana. Syrtakis on see kreeka magustoitude menüüs täitsa olemas – maitsev, meega tehtud lehttainakook.

Kohv (16) – tavaline mõttetu maitsega pisike tassitäis, ilmselt masinakohv.