Taago Tubin elab ja särab ning ütleb pakkumisi ära

Taago Tubin on lavastaja. Viimastel aastatel järjest enam pilti tõusev. Töötab Võru Teatriateljee kunstilise juhina, riigiteatrites teeb keskeltläbi lavastuse aastas. Hiljaaegu sai ta Ela ja Sära stipendiaadiks.

— Palju õnne!

— Aitäh!

— Ega Ela ja Sära ei ole ju asi, mille saab inimene tänavalt?

— Vist mitte...

— Kuidas sa stipendiumisse suhtud? See on küll asi, millele inimene ise kandideerib, aga mingi märk selle saamine ju on?

— Kahtlemata on sel ka tunnustuslik iseloom, aga ma ei tähtsustaks seda liiga palju üle. Lõppude lõpuks on tegemist kultuuri-

stipendiumiga, mis abistab endale seatud ülesannete täitmist. Kõrvaldab teatud määral olme-probleeme. Nii ongi.

— Kui ma stipendiaatide selleaastast nimekirja lugesin, leidsin sealt palju erksaid ja avara mõtlemisega inimesi. Jäin mõtlema sellele, et 15 000 krooni kuus võib esmapilgul tunduda päris korraliku summana, aga selleks, et endale vaba aasta võtta, mööda maailma ringi käia, teiste kultuuriruumidega tutvuda, on seda ikkagi väga vähe. See summa peaks olema 4000 eurot kuus… neli korda suurem.

— Tore oleks öelda, et mida rohkem riik oma kultuuritegijaid toetab, seda parem. Seda paremini saaksid inimesed areneda ja seda rohkem võidaks eesti kultuur tervikuna. Aga samas saan ma ka sellest aru, et Eesti on väike riik, ressurss ongi piiratud.

Loomulikult ei anna see stipendium täielikku olmevabadust. Vähemalt minu puhul tuleb kindlasti erialast tööd jätkata, ma ei saa endale täiesti vaba puhkeperioodi luua. Ja see polegi eesmärk.

— Kas siis on nii: aastas saadava 180 000 krooni eest ostetakse endale auto või midagi, ja loominguline toetus avaldub selle kaudu, et normaalsel tasemel elamiseks tuleb teha vähem kaubanduslikke pingutusi?

— Ma näen seda küll nii jah. Tänu sellele toetusele võin ma siiski nii mõnelegi projektile ei öelda. Nõrgeneb surve teha midagi ainiti raha pärast. Muidugi kestab see lõbu piiratud aja.

— Sinu puhul, nagu kuluaaridest kostab, pole tegemist tavalise loovisikuga Eesti teatrimaastikul, vaid sul on tunduvalt rohkem lavastuspakkumisi riigiteatritest, kui sa neid vastu võtad. Miks nii?

— Ma ei ole vabakutseline. Minu töökoht seostub praegu Võru Teatriateljee kunstilise juhtimisega, see on põhitöö. Ja ka ühe lavastuse olen ma teinud igal aastal Võrus. Selle kõrvalt ei suudaks ega tahaks ka parima tahtmise juures rohkem lavastada kui see üks töö mujal. Kaks lavastust aastas on nii vabakutselise kui ka koosseisulise lavastaja jaoks maht, mille ületamisel tekivad juba ilmselged pealiskaudsuse jooned.

— Riigiteatri prozˇektorisära on ju eredam kui kuskil Võru kolkas. Ütleme nii, et võrreldes Kreutzwaldi ajaga on Võru tähtsus Eestis tunduvalt vähenenud. Anno Domini 2007 ei oleks sul probleem minna mõnda riigiteatrisse palgaliseks lavastajaks. On ju nii?

— Jah.

— Aga miks sa seda ei tee?

— Ma olen pidanud oluliseks

struktuuri, kus on võimalik teha ainult neid asju, mis ennast väga huvitavad. Riigiteatri masinavärgis pead sa paratamatult arvestama paljude teatri poolt projitseeritavate publikunõudmistega. Siin, selles struktuuris on siiamaani olnud justkui vabamad käed.

Pealegi kannab Teatriateljee, nagu ta hetkel on, kindlat suunda, tal on oma väljakujunenud tuumik ja lavastajana tahaks ju ikka, et oleks oma teater, kus sa saad oma ideoloogiat ja kunstilisi tõekspidamisi teostada.

— Nii et Võru Teatriateljee on oma ideoloogilise mastaabi poolest võrreldav Von Krahli teatri ja NO99-ga?

— Ehk küll jah. Muidugi. Need on ju ka programmilised teatrid. Selles suhtes võib nii liigitada küll. Ka Theatrum.

— Sõnasta ideoloogia ühe lööklausena.

— Ma küll kardan lööklauselisi sõnastusi…

— Aga me elame lööklausete maailmas!

— … programmiliselt otsin ateljee tegevuse puhul olulisi kokkupuutepunkte kohaliku kultuuriruumiga. Kõige nähtavam, kuuldavam komponent on kohalik keel, ja keel vormib omakorda meelelist tunnetust. See on kohaliku vaimu töövahendina ärakasutamine – väärtdramaturgia ja -kirjanduse kaudu (ateljee lavastustest näiteks Andrus Kivirähki “Rehepapp”, Olavi Ruitlase “Volli”, Madis Kõivu “Ennola”, Artur Milleri “Ilma luuminõ ja muu äri” jt).

Lavastused

Juhan Viiding / Tõnis Rätsep “Olevused” (Tartu Lasteteater, 1997)

Friedrich Karl Waechter “Amlet” (Tartu Lasteteater, 2000)

Andrus Kivirähk / Taago Tubin “Rehepapp” (Võru Teatriateljee, 2001)

Andrus Kivirähk “Helesinine vagun” (Ugala, 2003)

Madis Kõiv / Taago Tubin “Ennola” (Võru Teatriateljee, 2003)

Madis Kõiv / Taago Tubin “Ennola” (ER Raadioteater 2004)

Katja Krohn “Suur kuri hunt” (Vanemuine, 2005)

Arthur Miller “Ilma luuminõ & muu äri” (Võru Teatriateljee, 2005)

Jussi Kylätasku “Ahi” (ER Raadioteater, 2006)

Conor McPherson “Kiirgav linn” (Eesti Draamateater, 2006)