“Taarka” seisab kõrgemal keelenüanssidest
Ülipopulaarse teatrietenduse “Taarka” transformeerumist mängufilmiks on vaetud mitme nurga alt – küll on küsimusi tekitanud peaosatäitjate valik, küll stsenaarium ning kõige hullemat peavalu näib nüüd, kui film valmis on, tekitavat setu faktori autentsus valgel linal. Ons asjad tõesti nii hullud, et pigem oleks targem kinopileti raha taskusse jätta? Kaugel sellest – “Taarka” on tugev debüüt täispika mängufilmi Ïanris, koos kõigi oma debütandi staatusest tulenevate plusside ja miinustega.
Lugu eelmisel sajandivahetusel tegutsenud rahvalaulikust Taarkast, kelle kaasavara isa tüdruku neiupõlves maha jõi, jättes tütre niimoodi pruudikandidaadina paaria seisusesse, ning kes täiskasvanud naisena mitmesugustel põhjustel küla-ühiskonnaga kohaneda ei suutnud, on paeluv vaadata. Taarkast sai kodukandi n-ö staar, kelle oskuseid rahvalaulikuna tunnustati, kuid kelle seltskonnas naised (erinevalt nende abikaasadest) mingil juhul olla ei tahtnud ja kelle elukäik läks nagu paljudel andekatel inimestel ikka – kapaviisi tunnustust loomingulisel tandril ning traagiliste pööretega eraelu.
Taarkat ennast mängib tema elu eri etappidel kolm näitlejat - Inga Salurand, Siiri Sisask ja Marje Metsur – ning kuna neist kolmest on stsenaristide tahtel just Siiri Sisaski kanda Taarka elu kõige dramaatilisemad hetked, siis paistab tema oma kaas-Taarkade seast ka kõige eredamalt välja. Sisaski Taarka on korraga räme ja õrn ning väga ehe oma kommunikatsioonivõimetus abituses. Ta võib küll bravuurselt panna paika inimmasse, kuid ei suuda luua toimivat suhet lähedastega. Lähedastest rääkides – ühes filmis on võimalik näha tervelt kolme Oja perekonnanime kandvat näitlejat! Kaarel ja Tõnu Oja mängivad Taarka armsamat Vassot läbi aegade – mees jääbki naisel lõpuni kätte saamata – ning Peeter Oja kehastab Taarka mängusõltlasest isa, kes tütre elu igaveseks ära rikub. Muide, väga meeldiv on näha Peeter Oja üle saja aasta n-ö tõsises rollis – seda võiks juhtuda sagedamini. Meeldejäävaid rolle on teisigi, alates Riina Maidre Taarka tütrest ning lõpetades Toomas Lõhmustega, kelle roll nahkkinnastatud jaamaülemana läheb joonelt Eesti filmiajaloo pervertide autahvlile.
Nautigem filmi
Tundub, et senised “Taarka” arvustajad on liialt takerdunud setu keele, kultuuri ja mentaliteedi nüanssidesse. Kriitikutele tulevad eelteadmised käsitletava teema kohta ikka kasuks, kuid praegusel juhul on nad teinud karuteene Mäeotsa “Taarka” kui filmi hindamisel. Jah, film ei ole täiuslik – võib teha etteheiteid loo jutustamise selguse kohta, vaielda mõningate visuaalsete lahenduste ja tempo üle ning küsida, mis juhtus grimeerijatega –, kuid lugu ise on haarav. Kui blasfeemiliselt see ka ei kõla - mis vahet seal on, kas näitleja räägib aktsendiga või kui autentsed on laulud. Film on oma olemuselt üks suur illusioon, seega võtkem asja rahulikult ning üritagem nautida seda, mida filmitegijad meile vaadata pakuvad.
Mängufilm
“Taarka”
L: Ain Mäeots
O: Siiri Sisask, Inga Salurand, Marje Metsur, Tõnu Oja jt
Kinodes 15. augustist
